Mõte: ungarlastest ja venelastest

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Kui ma hakkasin 1993. aastal ungari keelt õppima, põlgasid ungarlased venelasi rohkem kui eestlased. Nende slängisõna ruszki vastab eesti sõnale tibla ja soome sõnale ryssä. 1994. aasta suvel ostsin ühest Debreceni raamatupoest naeruväärse hinnaga kaheköitelise ungari-vene sõnaraamatu. Sama suurt ungari-inglise või ungari-saksa sõnaraamatut ei oleks vaese tudengi rahakott välja kannatanud.

Vimma põhjus oli selge: Vene väed olid käinud 1849. ja 1956. aastal ungarlaste ülestõusu maha surumas. János Bródy laulus “Ha én rózsa volnék” (“Kui ma oleksin roos”) on read: “Ha én utca volnék, mindig tiszta lennék,/Minden áldott este fényben megfürödnék,/És ha egyszer rajtam lánckerék taposna,/Alattam a föld is sírva beomolna” (kui ma oleksin tänav, oleksin ikka puhas, igal õnnistatud õhtul kümbleksin valguses, ja kui mind kord tallaksid roomikud, vajuks isegi maa minu all nuttes kokku). Debreceni suveülikoolis õppisin selle laulu abil selgeks tingiva kõneviisi ja kirjutasin väikese paroodia: “Ha én csiga volnék, mindig gyorsan futnék: gyorsabban, mint autók és repülőgépek” (kui ma oleksin tigu, jookseksin ikka kiiresti: kiiremini kui autod ja lennukid).

Nüüdseks on olukord muutunud. Orbáni Ungarist on saanud Euroopa Liidu ainus “poolvaba” riik, mis võtab eeskuju Putini Venemaa “mitteliberaalsest demokraatiast”. Riigis tegutseb Sberbank ehk Vene hoiupank ja Venemaa laiendab Paksi tuumaelektrijaama.