Maaelu tõde: algajast kujuneb lehmalausuja

Algajast kujuneb lehmalausuja. Foto: Vladislav Musakko

Üks lehm on mulle jäänud hinge. Iseäranis. Kohtasin teda sellel varakevadel. Päike oli juba silmapiiri taha kadumas, kui kaks meest pidid otsatu soo sügavasse laukasse kinni jäänud looma kätte saama. Ängistus oli lausa tunnetatav. Filmikaadrite kaudu. Selleks, et rääkida põllumajandusest, pean alustama filmikunstist.

Vargamäe Andrese lehm on filmis "Tõde ja õigus" nõnda sümpaatne loom, et linateosele mõeldes tuleb tema kujutis otsekui avakaadrina ikka ja jälle mu silme ette. Mõtleks vaid, kui hakkaks lehma pidama. Ei. Läheks lauta tööle? Jah. Tõesõna, päriselt.

Kõlab küll pigem nagu üks teine film, kus mugistati naerda punapäise rätsepmeistri üle, kel Venemaal põllumeheks tudeerimine untsu läks ja kes lõi seejärel vana klassivennaga käed, et tema juures maaharijaks õppida.