Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5098707t1h3f66.jpg)
/nginx/o/2019/07/05/12330157t1h07b8.jpg)
Üks lehm on mulle jäänud hinge. Iseäranis. Kohtasin teda sellel varakevadel. Päike oli juba silmapiiri taha kadumas, kui kaks meest pidid otsatu soo sügavasse laukasse kinni jäänud looma kätte saama. Ängistus oli lausa tunnetatav. Filmikaadrite kaudu. Selleks, et rääkida põllumajandusest, pean alustama filmikunstist.
Vargamäe Andrese lehm on filmis "Tõde ja õigus" nõnda sümpaatne loom, et linateosele mõeldes tuleb tema kujutis otsekui avakaadrina ikka ja jälle mu silme ette. Mõtleks vaid, kui hakkaks lehma pidama. Ei. Läheks lauta tööle? Jah. Tõesõna, päriselt.