Tipp-topp. Tipust Topini, jäin 335 kilomeetril ellu

Aqva spaa tiim on stardis, kõik on rõõmsad ja valmis teekonnaks Munamäelt Tallinnasse. Foto: Rasmus Kooskora

Kuu aega tagasi. Helistab Roman Kusma ja jutustab Tipust Topini üritusest, elan talle kaasa. Kiidan takka, tehke ära! Pauhti! käis ta välja idee: võiksid tulla meie meeskonda. Mis asja? On see mingi nali? 335 kilomeetrit? Hea küll, kõike ei tule ise läbi joosta. Asi seegi. Kolm vahetust ja igaüks neist nii umbes kaheksa kilomeetrit.

Lasen kiiresti läbi pea küsimuse, millal ma viimati jooksin kaheksa kilomeetrit. Ammu. Jooksmas käin, aga läbin maad poole vähem. Ma ei ütle ei ega jaa. Uurin internetist ääri-veeri, helistan tiimi ühele vedajale Moonika Pillile. Kõne lõppedes annan oma jah-sõna. Mõistes, ma olen hull.

Veidi on veel ju aega. Mõned päevad. Vihun elu parima vormi jaoks rühmatreeninguid teha. Jooks võib oodata. Hea inimene, jooksuguru Moonika teeb mulle kava ka. Ei tundugi maailma kõige hullem. Iga vaba hetke... jooksen. Tuttavad teevad märkuse, et näevad mind Rakvere tänavaid mõõtmas. Ma ise näen Moonikat ja Romani ka. See lisab motivatsiooni.