Lihaveised lähevad üha rohkem kaubaks

Lihalett. Foto: Arvet Mägi

Eestis on 100 000 ha kasutamata rohumaid, millel võiks pidada kuni 100 000 lihaveist. Euroliidu paljudes riikides on veiselihast aga suur puudus. Seega oleks Eesti veiseliha seal oodatud.

Nõudlus veiseliha järele on juba praegugi suur. Aastaid lihaveiseid kasvatanud Kalmer Visnapuu, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse liikme ja Piira Talu omaniku hinnangul jätkub meil tõepoolest kasutamata rohumaid, kus võiks lihaveiseid karjatada.

Kahjuks peavad paljud maaomanikud kasulikumaks rohumaade niitmise ja korrashoidmise eest makstavaid toetusi, kuid Kalmer Visnapuu arvates võib tulevikus asi muutuda. “Kui veiseliha hind tõuseb, saavad loomakasvatajad maa eest omanikele ka kõrgemat renti maksta ja küllap siis rohumaid rendile antakse,” põhjendab ta.

Türki ja euroliitu

Huvitõus Eesti veiseliha vastu nii sise- kui välisturul kinnitab seda. “Eesti lihaveisekasvatajatele kuuluvad kaubamärgid Eesti Lihaveis ja Liivimaa Lihaveis, samuti müüakse maheveiseliha ja Saaremaa lihatööstuse liha. Veiseliha ekspordib Estonian-ACB-Vianco, samuti tunnevad lihaveiste vastu elavat huvi Türgi ja euroliidu riikide ostjad,” räägib Visnapuu.

Paljud piimatootjad on hakanud lüpsikarja kõrval vähehaaval ka lihaveiseid kasvatama. “Kui valmis saavad uued farmid, jäävad vanad hooned tühjaks, neid saab kasutada lihaveiste pidamiseks, see annab tööd loomakasvatajaile ja aitab üle elada järgmise piimakriisi,” peab Kalmer Visnapuu sellist teguviisi arukaks.

Lihaveiste pidamiseks ei lähe vaja kapitaalseid ehitisi. “Piisab, kui neil on varjualune või metsatukk, kuhu vihma või tuule eest minna, päris lagedal väljal ei ole neil hea,” teab Visnapuu, kel Lääne-Virumaal 550pealine lihaveiste kari. “Mu enda loomad eelistavad küll praeguse ilmaga väljas olla, kuigi hooned on olemas,” jagab ta oma tähelepanekuid.

Tavaliselt saab lihaveisekasvatus alguse piimaveiste seemendamisest lihaveiste spermaga. Nii sünnivad ristandid, kellelt iga järgmise seemendamisega järjest puhtatõulisem järeltulija saadakse. Puhtatõulisi lihaveiseid enamik farmereid kalli hinna tõttu osta ei jõua.

Nii alustas rohkem kui kümme aastat tagasi lihaveiste pidamist Viru-Nigula vallas Selja külas ka Juta Ait. Praegu on tal üle 70 looma, kellest rohkem kui pooled väljas karjamaal. Tõuloomakasvatajate seltsi kaudu on ta veiseid müünud Türki. Maad on paraku vähevõitu ja nii on tulnud loomi pidada ka rendihoones. “Käsitsi sööt lauta ja käsitsi sõnnik välja,” ütleb Juta Ait selle töö kohta. “Lipsuga põllumeestest”, kes maad niitmistoetuse saamiseks kokku on ostnud, ta lugu ei pea.

“Tegelikult peaks nii olema, et kui põllumajanduslikku tootmist taga ei ole, toetust ei maksta või on see väike,” avaldab ta oma arvamuse.

Maapuudust tunnistab ka Porkuni lähedal tegutseva Niinemäe Farmi omanik Harri Lindre. Farmis peetakse nii piimakarja kui lihaveiseid. “Vaatan, kumba suunda tulevikus eelistan,” tunnistab karjaomanik. “Kolmekümnest piimalehmast saab umbes samapalju tulu kui kuuekümnest lihaveisest,” võrdleb ta. Ainult kurvad kogemused aeg-ajalt põhja kukkuva piima kokkuostuhinnaga panevad eelistama lihaveiseid. Lihaveiste kasvatajaile makstakse ammlehma ja karjatamise toetust.

Igat liiki liha

Mõtlema paneb eestlaste võrdlemisi leige suhtumine veiselihasse. Poodides jagub erineva hinnaga veiseliha ja veiselihatooteid küll. Aldar Marketi Lilleoru poe suure valikuga lihaletis võib sea- ja linnuliha kõrval näha nii veise- kui lamba- ja küülikuliha. Veiseliha tuleb Saa­remaa lihatööstusest. Juhataja Lea Siniku sõnul ostetakse nädalas veiseliha 10 kilo ringis.

Selveri poes pakutakse Rakvere lihakombinaadi toodangut, mis kannab Eesti Lihaveise kaubamärki. Selveri juhatajal Helgi Aver loetleb pakitud veiseliha-pooltooteid: böfstrooganov, välisfilee, tagaosa sisetükk, antrekoot. Vähemalt sama pikk tuleb nimekiri lahtise liha leti juures. Hinnad ei ole küll odavad, näiteks pakitud liha puhul jäävad need vahemikku 12 kuni 20 eurot kilo.