Rattaga või rattata?

Kristel Kaljuvee.

FOTO: Sille Annuk

Emajõelinn Tartu, kus ma juba mõnda aega resideerin, sai veidi üle kuu eest maha ühe väga särtsaka projektiga. Loomulikult räägime rattaringlusest ehk avalikuks kasutuseks mõeldud elektri- ja tavarataste võrgust, mis laotub üle linna. Uhkeid rattaid saab igaüks bussikaardi või äpiga üürida ja tutvumisperiood on tasuta. Tundub liiga hea, et olla tõsi? Nii vist ongi

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

 Rattaringluse kõikide ootusi ületanud stardipauk oli nii võimas, et see pakkus kõneainet pea kogu Eesti meediale. Kahjuks ei räägitud küll mitte niivõrd sellest, kui kiiresti ja millise hooga tartlased selle imetoreda algatuse omaks võtsid, vaid hoopis sellest, kuidas pahatihti, nagu minulgi väga sageli ette on tulnud, selle rattaga kohe mitte kuidagi liikuma ei saa. Selleks on mitmesuguseid põhjusi alates napist “balansseerijate” arvust ehk liiga harvast rataste parklate vahel ümber paigutamisest kuni vastutustundetute nolkideni, kes uhket ratast pea igal võimalikul ja võimatul moel ruunavad.

Aga kui mingi õnneliku juhuse läbi ükskord selle imelooma sadulasse istuda saad, on rõõm nii suur, et kogu eelnev jant kipub ununema. Milline hoog on sel särtsurattal! Võimas! On täiesti arusaadav, et vahel tuleb ratta saamiseks doki (ehk rattaparkla) juures olelusvõitlust pidada. See pole liialdus, näiteks jõuad vaevu õhtul äärelinna magalarajooni jõudes ratta dokki lükata, kui juba sumiseb su ümber kamp poisikesi, kes lootusrikkalt su suksu akujääki kiikavad.

Tagasi üles