Nädala kaja: võrkpall tahab taaskäivitamist
13. juuli 2019, 00:00
Seitse aastat tagasi Rakvere Võrkpalliklubi asutamisega aset leidnud omalaadne võimuvahetus Lääne-Viru maakonna pikkade traditsioonidega paraadalal võrkpallis jättis jõulise mulje.
Hoog, millega hakati asja poliitikute, ettevõtjate ja lihtsate võrkpallisõprade koostöös ajama, või kuidas see vähemalt kõrvalseisjale paistis, tekitas mõtte, et härjal on haaratud otsustavalt sarvist. Tundus, et sünnib midagi erakordset ja piltlikult öeldes hakatakse tegema pauku uutmoodi.
Ainsa tõrvatilgana meepotti potsatas uudis, et tagasihoidlikest sportlikest tulemustest, mis olid suures osas tingitud kasinast eelarvest, väsinud võrkpallisõbrad unustasid tuuseldamise käigus mehe, kellele sisuliselt võlgnetakse siiani tänu Rakvere võrkpalli esindusvõistkonna pikaaegse püsimise eest. Jutt on muidugi Mati Merirannast.
Uued tulijad võisid küll isekeskis kiruda, et Rakvere Rivaali hiilgeaegadel, 1990. aastate keskel, mitme Eesti meistrikullani ja karikavõiduni viinud teenekas juhendaja ei suutnud lõpuks enam teravamasse tippu murda, kuid kes olid paremini kursis, teadsid, et seda on Hunt Kriimsilmana rühmanud treenerile tegelikult vale süüks panna. Ta tegi asju oma äranägemise järgi, tuginedes senisele kogemusele ja teadmistele. Ärgem unustagem, et Merirand oli siis ja on siiani treener, mitte mänedžer, või veel vähem ärimees. Tema lepinguläbirääkimised mängijatega olid lihtsad: rahamägesid ei paku, aga mängida saate.
Et mitte lõpetada samal kombel nagu Võru, Viljandi või Paide, vajab Rakvere võrkpall enne lõplikku koomasse langemist taaskäivitust.
Rakvere Võrkpalliklubi tegigi alguses pauku uutmoodi. Suurema rahakoti, korralikul tasemel pallurite ja üldise sünergia tulemusena tõusti kõigest mõne aastaga Balti liiga troonile. Ent siis saabus äkki justkui seesama vanadest aegadest tuttav hall argipäev. Sportlik resultaat ei tootnud klubile vajalikku rahalist tuge, vaid hoopis vastupidi, seadis lati kõrgemale ning tekitas pingeid. Fanatismist tegutsenud eestvedajad ponnistasid küll edasi, aga sära nagu alguses nende silmades enam ei paistnud. Kes ei tahtnud või ei jaksanud, astus vaikselt kõrvale. Klubi vajas taas otsustavaid muutusi, aga neid ei tulnud. Kiretu lõpp.
Et mitte lõpetada samal kombel nagu Võru, Viljandi või Paide, vajab Rakvere võrkpall enne lõplikku koomasse langemist taaskäivitust. Algatuseks tuleks leida klubile ühiskondlikus korras tegutsevate esindusisikute kõrvale üks tõeliselt innukas ja teotahteline mänedžer. Lootus püsib.