Kolumn: aluse ja öeldisega eestlus

Üldlaulupidu ja -tantsupidu ning Tartu laulupidu on möödas. Väga eriline aeg, mil oli põhjust palju koos laulda, tantsida ja eesti kultuuri pühitseda, on möödas. Nii palju sündis, et alles pärast pidu kerkib üles teemasid, mida toimuva sees jõuti vaevu tähele panna.

Paljud neist teemadest on seotud eestlaseks olemisega. Ühelt poolt see on üllatav, sest meil peaks ju kõik olema hästi, kultuurilist survet on ida poolt tunda mitu korda vähem kui mõnikümmend aastat tagasi. Ometi see ei ole ka üllatav, sest eestlaseks olemine muutub, keel muutub, meie enda mõtestamine muutub maailmas.

Aruteludesse on sugenenud aja jooksul uusi jooni. Seoses ohuga eesti kultuurile ja keelele ei meenutata enam nõukogude aega. Mööduma ka aeg on hakanud, mil suurimat ohtu nähti ingliskeelse kultuuriruumi pealetungis. Praeguseks on aga aruteludesse pikaajalisest poliitilisest vastasseisust tulenev lõhestumine kohale jõudnud.