Juhtkiri: mida pileti eest saab

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Möödunud nädalavahetusel oli põhjarannikul nii palju üritusi, et ole mees ja jõua kõiki külastada.

Kunda kutsus omavalitsuse korraldatud mere- ja perepäevale, kus kohaletulnud sai uudistada ka Kunda sadama muidu suletud territooriumi, jalutada muulil ning heita pilgu sadamas kasutatavale tehnikale. Väga kiiduväärt, et ettevõte rahvale oma “uksed” niimoodi avas.

Meel läks aga mõruks siis, kui ülejäänud programmist osa saada soovides tuli kõigepealt käia välja viis eurot piletiraha. Ühtki üritust ei saa korraldada rahata, aga on vahe, kuidas seda raha küsitakse ja mida sulle selle eest pakutakse. Kunda mere- ja perepäeval lunastasid piletiga laadakauba ja kõhutäite ostmisõiguse. Tõsi, (peamiselt) kohalikud kultuurikollektiivid pakkusid laval meelelahutusprogrammi, kuid maksta iga pereliikme kohta viis eurot võib nii mõnegi pere rahakotis tunda anda. Nii kopsakat piletiraha ei küsita isegi maakonna suurimatel laatadel Jänedal, kus korraldajaks eraettevõtja. Viru-Nigula vald oli aga laupäeval isegi maakonna esindusrannaks pürgiva Kunda ranna maksumüüri taha pannud.

Astu sisse võõra inimese aeda, kus kontsert välja oli kuulutatud, võta sibulapeenra kõrval murul istet ja naudi.

Õnneks kohtab järjest enam ka vastupidiseid näiteid. Eelmisel aastal (ja ilmselt ka tänavu) oli Rakke lähedal väikeses Edru külas toimunud kodukontserdil, kus mullu astus üles Jaan Sööt, vähemalt kaugemalt tulnute jaoks üllatuseks, et kümneeurone pilet – mis iseenesest pole sellist mõõtu artisti puhul ju sugugi kallis – sisaldas lisaks parajalt pikale kontserdile kõva kõhutäie kontserdi vaheajal.

Kunda mere- ja perepäevadega samal ajal toimus Võsu Jazz. Esinejaid oli kutsutud lähemalt ja kaugemalt. Üritus oli seevastu tasuta.

Astu sisse võõra inimese aeda, kus kontsert välja oli kuulutatud, võta sibulapeenra kõrval murul istet ja naudi. Ei mingit piletiraha, ei mingit reguleerimist või organiseerimist. Asi toimus orgaaniliselt: pererahvas oli ajutiselt klienditeenindaja rollis ja lava asendas katuseräästaalune.

Kas me tõepoolest vajame heas mõttes fanaatilist välismaalast, nagu on Võsu Jazzi üks korraldajatest, kes tuleks ja õpetaks, kuidas kogukonda panustamine on suurem väärtus kui teenitavad rahasummad?

Tagasi üles