Kolumn: ostke indulgentse!

Piret Saul-Gorodilov.

FOTO: Eero Vabamägi

Uuringutega tegelev firma saatis mulle hiljuti järjekordse küsimustiku. Otsustasin selle kohusetundlikult täita, et panustada ühiskondlikku arvamuse kujundamisse ning mõjutada maailmas toimuvat. Just sellise ego kõditava tundega veenan end täitma kastikesi ja tegema ristikesi. Viimane, millele vastasin, osutas justkui lahtisele haavale. Uuriti ühiskondlikku arvamust haigekassa usaldusväärsuse kohta.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Haigekassaga, mis peaks korraldama ravikindlustussüsteemi tegevust, assotsieerub mul kõigepealt kirikukümnis (üks kümnendik saagist), mida koguduse liikmed maksavad kirikule. On su elus parasjagu tõusu- või mõõnaperiood, ikka maksad, sest mine sa tea ... Usk on kindlasti üks tugevaima platseeboefektiga ravim ja ma pole seda mõeldes ega öeldes sugugi irooniline. Haigekassasse pole mul enam ammu usku, sest sellelt kindlustusasutuselt ootan konkreetset abi.

“Meid on vähe” – rõhutatakse rahvaüritustel. Kui meid on nii vähe, siis võiks üldiste reeglite asemel, vähemalt tervise puhul, vaadelda igaühte kui indiviidi. Muidugi on õilis ja ühendav tunne, kui sotsiaalmeedia kaudu esitatud abipalvele reageerivad sajad inimesed ning üks erilise haiguse käes vaevlev laps saab raviks vajalikku rahalist abi. Aitavad ka need, kel endal harva arsti juurde asja. Ka nende tervisekindlustus jookseb jätkuvalt ja igakuiselt palgast maha. Kas tegu on puhta vastutulelikkuse ja õilsusega? Aitajate põhjenduseks on, vahel ka otse välja öeldult – “kui minu enda või mu lähedasega peaks midagi juhtuma ...” Jällegi (eba)usuküsimus. Justkui ostaks omale lisaks kirikumaksu maksmisele indulgent- si – igaks juhuks patukahetsuskirja oma hingele palsamiks.

Tagasi üles