Nädala kaja: andke lapsele võimsaim relv

Marju Lina. Foto: Virumaa Teataja

Nädala algul rabas avalikkust teadmine, et elust lahkus vabatahtlikult kümneaastane Sillamäe poiss, kes oli kaua vaevelnud koolikaaslaste kiusu käes. Kümneaastane poiss läks vabasurma, milline ebareaalne juhtum. Kümneaastane on nii väike, ja tema peas küpses säärane otsus. Tema käed jäid selle õudse teo juures kindlaks. See on juhtum, mida on väga, väga raske mõista.

Vahel näib, et meil on küll raha, kuid pole silmi ega kõrvu. Raskelt haigete laste heaks leiame napi kümne päevaga kaks miljonit eurot, nagu hiljuti haruldast geenihaigust põdeva tillukese Annabeli juhtumi puhul rõõmuga tõdesime. See on igal juhul imetore. Kuid näha oma lapse silmis suurt muret ja kuulata kannatlikult, kui ta ehk tahaks rääkida oma kibedast südamevalust, selle tarvis pole meil … mida? Aega või tahtmist või oskust?

Tasub mõelda: kas ma tunnen end siin ära? Kas mina, kes ma olen ju ometigi hea vanem, ei ole tihti õhtuti nii väsinud, et jõuan vaid uurida, kas lapsel on õpitud, jälgida, et ta õigel ajal kodus on, midagi söögilauale panna – aga vestluseks küll jaksu ei ole? Maksab meenutada, millal ma oma lapsega, suure või väikesega, viimati pika jutuajamise maha pidasin, olgu lõbusal või kurval teemal. Omavahel, silmast silma, kella vaatamata. Kas ma ikka tean, on mu laps koolis kiusaja, kiusatav või kõrvalseisja, kes küll ise ei mõnita ja lööma ei lähe, aga ei astu ka vahele? Kas ma tean?

Kuid näha oma lapse silmis suurt muret ja kuulata kannatlikult, kui ta ehk tahaks rääkida oma kibedast südamevalust, selle tarvis pole meil … mida? Aega või tahtmist või oskust?

Lapsed ei pea surema. Lapsed peavad olema õnnelikud. Nad peavad sirguma rahulikult ja muretult, sest nende taga seisavad nende vanemad. Meie. Lastele, kelle kõrval on kindlalt kasvõi üks hea vanem, ei tungi pähe surmamõtted. Meie ja ainult meie kätes on see, et me lapsed kasvavad suureks ja neist saavad mõistlikud inimesed.

Sillamäel lendab pall surnud lapse kodust järjekindlalt kooli poole, kus väidetavalt piisavalt koolikiusuga ei tegelda. Aga me ei saagi iial teada, kui vähe või palju pööravad meie lastele tähelepanu õpetajad või tugitöötajad. Kuskil väidetakse üht, teisal teist. Igaüks kaitseb end. Ent kaitset ootavad lapsedki. Loota, et koolist saavad nad seda niipalju, kui neil on seda tarvis, on rumal. Ja mõnikord vajavad nad kaitset koduski.

Last peavad armastama ja kaitsma esmalt tema lähedased. Kui lapsel on kaasas memme musi nagu Elar Kuusi muinasjutus, on see tema võimsaim relv.