Vabatahtlikud on panustanud hoolekandesse üle 7000 tunni

Ratastool.

FOTO: Kristjan Teedema

Möödunud aasta oktoobrist kuni tänavu juunini on 164 vabatahtlikku abistanud ligi 230 eakat ja erivajadusega inimest kokku enam kui 7100 tunni jagu. Projektiga on jätkuvalt oodatud liituma nii abivajajad kui ka abistajaid. 

"Vabatahtliku tegevus sõltub sellest, millist abi konkreetne inimene vabatahtlikult ootab ning millisel viisil ja määral saab vabatahtlik abi pakkuda. See lepitakse üldjuhul kokku inimese ja vabatahtliku koostöö alguses. Ühe külastuse käigus võib vabatahtlik inimesele toeks olla väga erineval moel, alates toetavast vestlusest ja seltsi pakkumisest kuni praktilise abini tegevustes, mida inimene iseseisvalt sooritada ei suuda, kuid mis on olulised toimetulemiseks kodus või aktiivseks osaluseks ühiskonnas," selgitas Kodukandi vabatahtliku valdkonna juht Eha Paas.

Kui avalikud teenused on suunatud pigem esmaste vajaduste rahuldamiseks, siis vabatahtlik seltsiline pakub esmajoones inimlikku tähelepanu ja emotsionaalset rahulolu. Seega ei ole vabatahtlike pakutavad teenused mõeldud asendama sotsiaaltöötajat, vaid nad saavad pakkuda lisategevusi, mis tavapärase hoolekandeteenuse sisse ei mahu.

Et saada teada, kuidas projektil on läinud, uuris Kodukant pool aastat teenusel olnud abivajajate tagasisidet. Mitmel vastanul puudus varasem kokkupuude vabatahtlikega ning seetõttu oldi alguses pigem kõhklevalt meelestatud. Enamik vastajatest leidis, et nende ootused täitusid täiesti nii vabatahtliku antud abi kui ka toimetuleku paranemise puhul. Ühe abivajaja sõnul on "tore, et ta [vabatahtlik] olemas on; tänu temale on elu kohe palju parem ja enesetunne hulga parem". Teise abivajaja juures käiv seltsiline on "nii tähelepanelik ja armas, kui ta vaid tihemini külla jõuaks". 

Eesti Külaliikumise Kodukant ja sotsiaalministeeriumi koostöös testitakse hoolekandesse üle-eestilise vabatahtlike võrgustiku loomist seitsme maakonna näitel. Eha Paasi sõnul seisnes vabatahtlike abi kõige sagedamini inimliku toe pakkumises – toetavas vestluses, mis paljudel juhtudel oli seotud ka mingi tegevusega. Sagedamini loeti ajalehti või võeti koos einet, osa vabatahtlikke lahutas inimese meelt lauamängudega, tehti käsitööd või mäluharjutusi. Paljud vabatahtlikud pakkusid inimestele seltsi pühade ajal või tähistasid ühiselt pidupäevi. Mitmel puhul oli vestlus seotud lugude, mälestuste või teadmiste jagamisega. Lisaks panid vabatahtlikud käed külge majapidamistöödes või aias, olenevalt olukorrast tehti töid ühiselt või tegi vabatahtlik need toimetused inimese asemel. Samuti aitasid vabatahtlikud vajadusel inimest enesehoolduses, enamasti rohtude võtmisel või enese korrastamisel, aga ka liikumisel või võimlemisel.  

Tagasi üles