Muutumiskurbusest. Rõõmustki

Copy
Maire Liivamets.
Maire Liivamets. Foto: Erakogu

Läti kirjanik Pauls Bankovskis on kirjutanud jutustuses “Kadunud: “Kohad vananevad täpselt samuti nagu asjad ja inimesed.

Seda võiks isegi nimetada vanakssaamiseks: lihtsalt aste-astmelt ja tagasipöördumatult võetakse midagi ära, kaotatakse, unustatakse, viiakse üle teise kohta, muudetakse tundmatuseni ja mingil hetkel jõuame me äkki arusaamiseni, et see koht pole üldse enam seesama, kus oleme olnud aasta, kaks või kümme aastat tagasi. Need kohad pole needsamad, mille kohta oleme võinud lugeda raamatutes trükitud lugusid, kirjapandud mälestusi või ajaloolaste uurimusi. Need pole need kohad, mida oleme näinud vanadel fotodel ja postkaartidel. Ja see ei tähenda midagi, et mõned puud, nagu näib, ikka veel kasvavad sealsamas ja isegi mõni hoone või tänav näeb välja peaaegu samasugune nagu sada aastat või veel kauem tagasi – see on nüüd juba täiesti teine koht.”

Eks kadumiskurbusest on paljud kirjanikud sõnu ja mõtteid avaldanud. Olen seda Eestiski silmad lahti käies korduvalt adunud, eelkõige teadagi Lääne-Virumaal, ent konkreetsel lugemistunnil millegipärast mind üllatas, et nii on ka mujal. Loomulikult on see igal pool nõnda, kuigi ega ma igal pool pole käinud ja asju oma silmaga näinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles