Kohtumine nahkhiirega on suveajal üpris tavaline

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nahkhiirtega võib suvel kokku puutuda puuõõntes, keldrites, aga ka oma kodus.
Nahkhiirtega võib suvel kokku puutuda puuõõntes, keldrites, aga ka oma kodus. Foto: Erakogu

Kord õhtul hilja, kui Malle hakkas magama jääma, tundis ta äkitselt, kuidas keegi tema otsaesisel kõnnib. Nagu inimestel ikka kombeks, oli Mallegi mehaaniline liigutus kõndija eemale peletada, arvates, et see on sääsk.

Kuid öiseks külaliseks oli nahkhiir. Malle üritas teda riideesemega kinni võtta, kuna teadis, et nahkhiirtel on teravad hambad ja nad hammustavad, kuid see üritus luhtus. Nahkhiir lendas kardina peale, ja kui Malle katsus teda uuesti püüda, kukkus käsitiivaline kardinalt maha ja ronis peitu. Rohkem Malle teda sel ööl ei näinudki.

Järgmisel päeval, kui külla tuli väimees, võeti nõuks nahkhiir üles otsida. Lõpuks leiti ta tugitooli tagumisest servast ja otsustati teda ka teistele näidata. Suurt rõõmu pakkus loomake just lastele. Need viisid nahkhiire batuudi peale ning nahkhiir ei mõelnudki sealt lahkuda. Järgmisel hommikul, kui teda uuesti vaatama mindi, leiti, et ta on ära läinud.

Tagasi üles