Tuule suuna muutus võib sinivetikad tuua Eesti randadesse
26. juuli 2019, 10:14
Värskete andmete järgi ei ole Eesti rannikul sinivetikaid täheldatud, kuid terviseamet jälgib olukorda, sest tuule suuna muutudes võivad vetikad jõuda ka meie randadesse.
Terviseameti keskkonnatervise osakonna nõuniku Natalja Šubina sõnul on sinivetikate õitsengud kõige intensiivsemad Läänemere ava- ja lõunaosas. Satelliidipiltidelt on näha suuremaid pinnakogumeid ka Soome lahe lääneosas. "Soojade ja tuulevaiksete ilmade korral võivad õitsengud intensiivistuda. Kuna pinnakogumid on ajaliselt ja ruumiliselt muutlikud ning sõltuvad tuule suunast, võivad sinivetikad soodsatel ilmastikuoludel jõuda tuultele rohkem avatud supelrandadesse," ütles Šubina.
Terviseamet jälgib olukorda ja sinivetikate avastamise korral informeerib ranna valdajat ja vetelpäästet. "Oleme G4S Eesti AS-i vetelpäästeteenust hoiatanud ja soovitanud sinivetikate avastamisel suplejate tervise huvides kasutada randades kollase lipu režiimi," ütles Šubina.
Kui suplusvees on avastatud suuremas koguses potentsiaalselt ohtlikke sinivetikaid, siis tuleb vette minekust hoiduda allergikutel, väikestel lastel ja vanemas eas inimestel. Suplemisel tuleb vältida vee suhu sattumist. Peale suplemist "õitsvas" veekogus tuleb pesta ennast duši all ja vahetada ujumisriided.
Sinivetikate hooajal tuleb suplejatel ohutu supluskogemuse kindlustamiseks enne vette minekut vee puhtuses veenduda – sinivetikatest annavad märku kopitanud lõhn, roheliseks värvunud kaldaäär ja kollakasrohelises vees hõljuvad väikesed helbed, mis vette pistetud oksale püsima ei jää.
Sinivetikate mürkide toime võib olla mitmeilmeline. Kõige kergemal kujul põhjustavad nad naha pinnal lööbeid (nn nõgestõbe). Seda eriti lastel ja allergilistel täiskasvanutel. Raskematel juhtumitel võib esineda kõhulahtisust, oksendamist, palavikku.
Sinivetikad ehk tsüanobakterid on maailmas laialt levinud – neid leidub kõikjal veekogudes ja mujal ning neil on nii vetikatele kui ka bakteritele iseloomulikke jooni. Sinivetikate hõimkond sisaldab umbes 150 perekonda ja 2000 liiki, Eestis on praeguseks määratud ligi 400 liiki sinivetikaid. Selleks et sinivetikad hakkaksid vohama, on vaja eelkõige sooja ja toitaineterikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu.