Kolumn: peomuljeid

Martin Nõmm Foto: Erakogu

Reede, 28. juuni. Laulu- ja tantsupeotuli saabub palava päikese all Rakverre. Näen oma põhikooliaegset muusikaõpetajat. Tahan teda tervitada ja öelda, et minu koor võtab Tallinnas sellesama tule oma pikalt rännakult vastu, aga häbelikkus ja tema lahkuva sammu kiirus jätavad selle ainult mõtteks.

Esmaspäev, 1. juuli. Tallinn tundub kuidagi teistsugune. Kui rong möödub Lilleküla staadionist, näen, et pea kõik harjutusplatsil seisvad tantsijad lehvitavad meile. Rong vilistab rõõmsalt neile vastu ja reisijate suule jääb naeratus Balti jaamani.

Teisipäev, 2. juuli. Ühissõidukis kuuleb juba jutte proovidest ja välguvad käepaelad. Neil hetkil on kahju olla “kohalik”, sest võõras linnas on pikad sõidud ööbimispaika alati põnevad. Linnarahval on aga oma rajad masside vältimiseks. 2014. aastal võttis keegi ühes puupüsti täis trollis viisijupi üles. Mustamäele jõudes rõkkas kogu trollibuss “Mustamäe valsist”.