Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/24/3998087t1h860b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/26/12408346t1h481f.jpg)
Millalgi üleeelmisel nädalal helises telefon ja teisel pool otsas oli tema kõrgeausus Simson von Seakyll ehk Simm. “Tsauki, ega sul 20. juulil midagi plaanis pole?” – “On küll.” Järgnes paar ebatsensuurset väljendit. Ja siis minu selgitus selle kohta, et Simm oli juba märtsis kõllanud ja käskinud nimetet päev tema sünnipäevapidustusteks vabaks teha.
Tegelikult on Simson von Seakylli sünnipäev ju detsembris, aga 50. sünnipäeva tähistas ta südasuvel ning sai sellest innustust ka 60. sünnipäeva suviseks pidamiseks. Ja kui juba, siis juba, sest kuuekümneseks saadakse ju vaid kord elus. Nii kurtis ta juba tolles telefonikõnes, et on kaks nädalat oma valdusi niitnud. Ja naabrimees Villuga kärakat võtnud. Kuni Villu lõpuks Wismarisse kainenema viidi.