Nooruke piiritaja võib kuni kolm aastat kordagi maandumata lennata

Putukavaestel ja kehvade ilmadega suvedel lendavad piiritajad isegi sadade kilomeetrite kaugusele toitu hankima.

FOTO: Karl Adami

Südasuvist taeva­laotust jälgides hakkab silma üsna tihe liiklus. Peale inimesi kandvate raudlindude lendavad mööda nii kaelustuvid, sookured, pesast lahkunud noored hallhaigrud kui ka esimesi lende tegevad pääsukesed. Viimaste kõrval jäävad silma mööda vuhi­sevad ja kriiskavad piiritajad, kes minu silmis on ühed meie eriskummalisimatest tiivulistest.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Piiritajaid on rahvapäraselt kutsutud piir-, must-, tuule-, torni-, metsa- ja laanepääsukesteks. Viimased kaks nimetust viitavad sellele, et osa piiritajaid pesitseb metsades ja raiesmikele jäetud säilikpuude õõnsustes. Enamik neist aga tiirutab asulate ja taluhoovide kohal, tehes sööste suisa kuni 220-kilomeetrise tunnikiirusega.

Kuigi rahvasuus on piiritajaid kutsutud pääsukesteks ja tänapäevalgi kuuleb sageli piirpääsukese nime, pole nad pääsukestega sugulased. Nende sugukond kuulub koolibritega samasse linnuseltsi. Piiritajad on pääsukestest märksa suuremad, pea kaks korda raskemad ja nende sirpjate tiibade siruulatuski ületab suitsupääsukeste oma poolteist korda. Piiritaja on suhteliselt jässaka kehaga ja üsna suure lamendunud peaga lind. Kuigi vastu taevalaotust vaadates tunduvad piiritajad süsimustana, leidub nende sulestikus halle ja pruune toone.

Tagasi üles