Nädala kaja: kes keda, kas inimene otti või ...

Merly Raudla. Foto: Meeli Küttim

Nädala alguses sai juba igapäevaseks vormirõivaks kujunenud päevitusriided kappi ära pakkida ning Eesti suvele kohaselt kampsuni ning jope välja otsida. Loodetavasti pole rannailmad selleks hooajaks otsas ning õnnestub ka lõikuskuul veel päikest saada ja meres sulistada.

Mäletan küll sellist augusti, kus T-särgi väel enam käia ei saanudki. Sügis pressis nii varakult peale ja jäigi.

Metsas kolajate rõõmuks või kurvastuseks algas neljapäeval karujahihooaeg. Tähendab, et nii mõnigi mõmmi õpib inimest ja püssipauku kartma. Lääne-Virumaal on lubatud küttida kümme karu. Rakvere jahindusklubi tegevjuht Jaan Villak pakkus, et kümme metsaotti saadakse kätte kümne päevaga. Neid on siinkandis lihtsalt nii palju. Jahimehed soovisid karude arvukust rohkem piirata, kuid Euroopast saabuvate suuniste vastu ei saa.

Alati leidub arvajaid, kes leiavad, et metsloomade arvukuse piiramine on jahimeeste verejanu kustutamine ning seda ei oleks üldse vaja teha. Nii mõnigi on välja hõiganud, et metsi jääb järjest vähemaks ja loomadel ei ole kuskile minna. Ja seetõttu need karud asulatesse kolama tulevadki.

Keskkonnaministeeriumi info kohaselt moodustab metsamaa 51,4 protsenti Eesti pindalast. Võrreldes 1942. aastaga on metsamaa pindala oluliselt kasvanud ning sellest ajast alates on metsa iga aastaga aina juurde tulnud.

Esialgu on ju vahva, kui üheksa mehe rammuga võimas loom silma alla satub. Kui ta aga grillimise ajal lihalõhna peale aeda kipub ning ka hirmutamise peale ära ei lähe, on asi juba vilets.

2017. aastal oli kogu metsamaa tagavara aastane juurdekasv 16,1 miljonit tihumeetrit, raiemaht oli ligi 11 miljonit tihumeetrit.

Karude elu tundub Lääne-Virumaal hea olevat. Noored otid valivad elukohaks linnaäärseid padrikuid ning otsivad toitu prügikastidest ja kompostihunnikutest.

Esialgu on ju vahva, kui üheksa mehe rammuga võimas loom silma alla satub. Kui ta aga grillimise ajal lihalõhna peale aeda kipub ning ka hirmutamise peale ära ei lähe, on asi juba vilets. Veelgi kurvemaks läheb lugu siis, kui mõni seeneline enam koju ei tule, sest karu on ära õppinud, et inimene on aeglaselt jooksev toit.

Sellise olukorra vältimiseks peavad kütid oma ülesannet täitma, et kiskjatel säiliks inimpelglikkus ega tekiks sellist olukorda nagu Kesk-Siberis. Seal ei tasu ilma laetud relvata ringi käia.

Minu kodukohaski oli üle kümne aasta tagasi olukord, kus hundid sõid küla ketikoertest peaaegu tühjaks. Enne seda ei olnud jahimehed neid pikalt pitsitanud ning targad loomad käisid üha ülbemalt asulas ringi. Sõbranna juurest õhtuhämaruses koju jalutada oli päris hirmus. Ei tahaks, et sama olukord nüüd karudega korduks.