Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)
/nginx/o/2019/08/05/12438815t1h4211.jpg)
Laupäeva õhtul kella üheksa paiku oli Uhtnas nagu mujalgi õues nii valge, et ööliblikate jälgimine tundus võimatu. Ja ega seda nii varakult teha olnud plaanitud ka. Ees ootas veel muudki.
Esmalt veetis suur hulk inimesi, suuri ja väikeseid, koguni päris pisikesi lapsi, poolteist tundi Uhtna koolimaja klassiruumis, kuhu tuli üha toole lisaks tuua, sest publikut tuli muudkui juurde, ja mõnel tuligi koridori jääda. Valdav osa publikust olid matkajad: käimas oli jalgrattamatk “Kirju liblika suvi”, mis käis mööda liblikakujulise Rakvere valla piire, ja olnuks raske puhkeõhtuks leida etemat külalist kui liblikateadlane.
Lepidopteroloog ehk liblikauurija Allan Selin kostitas rahvast nii huvitavate juttudega, et ainuski laps ei nihelnud ega haigutanud, selle asemel jälgiti suuril silmil filmilõike liblikaröövikutest ja putukate püüdmisest ning neelati liblikateadlase iga sõna.
Allan Selin on ka erakordselt hea lektor. Mõnusa naljavarjundiga pajatas ta põhjalikult nii harilikest kui ka ebatavalistest liblikatest ja nende kommetest, sellest, et on ka mürgiseid, häälitsevaid ja koguni tiibadeta liblikaid, Aafrika paabusilmadest, kel on tohutu suured silmad ja kes nendega vaenlasi ehmatavad, liblikate üürikesest elueast ja sellest, mida nad selle jooksul ära jõuavad teha, ning sellestki, et kõige rohkem kahju teevad ikkagi koiliblikad, kes ei tee vägitükke mitte ainult riidekapis, vaid vitsutavad ka herneid ja vilja.
Oma toreda jutu kaunistamiseks näitas Selin filme liblikaröövikutest ja putukakorjetest, ka oli ta ühes toonud karpide viisi liblikaid, ja neid klaasi alla rivistatud kaunitare uurisid inimesed väga põhjalikult. “Vaadake neid päevakoeri,” õpetas Selin. “Pealtnäha on nad täitsa ühesugused, eks? Aga kui lähemalt uurite, siis kaht ühesugust ei leidu.”
Võib uskuda, et mõnigi laps endale ritsika laupäeva õhtul koju kaasa viis.
Muu tarkuse hulgas kuulas imestunud publik, et näiteks päevapaabusilmad koorusid juba kuu aja eest, juulis, praegu on käes aeg, mil nad umbes paari nädala jooksul ringi lendavad ja söövad, ning siis jäävadki nad juba talveunne. Keset augustikuud.
Targad tegelased teavad, et neil on oht kellegi saagiks langeda, ka jääb õiekesi ja seega toitu üha vähemaks, nii et õigem otsus on magada ja kevadel jälle tegutsema asuda. Kuuldi tontsurust, kes elab küll peamiselt Aasias ja Aafrikas, aga külastab ka Eestit. Temal imilonti, millega nektarit imeda, ei ole ja nõnda toitub ta tarudes meest. Aga tähelepanu: ta jäljendab mesilasema häält! Nutikas tiivuline petab mesilinnud niimoodi ära ja nood ei kipu tema elu kallale.
Kes soovis, võis koju viia raagritsika. Neid pikajalgseid rohelisi putukaid oli Allan Selini abikaasal Agnesel kaasas terve kastitäis. Kui palju neid täpselt oli, Agnes Selin ei teadnudki.
“Esimese paari ostsime kunagi looduspoest,” rääkis ta. “Kümme aastat tagasi. Need on meie koduloomad,” lausus ta. “Iga aasta tuleb neid sadakond juurde ja siis me jagame neid.” Suvel söövad need naljakad putukad kõike rohelist, mis õues kasvab, talveks teeb perenaine õunapuulehtedest vihtu, mida hoiab sügavkülmas.
Võib uskuda, et mõnigi laps ritsika õhtul koju kaasa viis. Ja võibolla mitte ainult laps, sest eksootilise välimusega tasased kaunitarid pakkusid suurt huvi.
Rattasadulas sel päeval 90 kilomeetrit seljatanud Rakvere vallavanem Maido Nõlvak märkis, et Rakvere vallal on pärast ühinemist Sõmeru vallaga liblika kuju. “Meil on kaheksa kogukondlikku piirkonda ehk kanti. Kandsime need kaardile eri värvides ja siis vaatasime – kirju liblikas! Nüüd on meil aastas neli liblikaüritust: praegune matk “Kirju liblika suvi”, oktoobris seiklusorienteerumine “Kirju liblika sügis”, jõulumaa saab nimeks “Kirju liblika talv” ja kevadine maaelufestival tähistab kirju liblika kevadet.”
Allan Selin kiikas samal ajal aga akna poole, küllap vilksasid sinna vaadata teisedki, sest oodati pimedust. Ei ole varem näinud, et ööliblikaid, neid tüütuid tegelasi, kes õhtul aknast sisse lambi poole kihutavad, nii igatsetaks. Viimaks kogunesid elevil inimesed majaseina juurde, kus oli süüdatud vägev lamp, ning jälgisid ööliblikate innukat saabumist. Võimsa lambi valgus ja selle ümber koondunud inimhulk tekitasid tunde, et maandunud on tulnukalaev.
Muide, pole need tiivulised sugugi lihtsalt ööliblikad, neid aitas uurida ja nende liiki määrata ikka asjatundja Allan Selin.