Belglased tulid Lääne-Virumaale labidatega appi soid taastama

Kuivenduskraavidele käsitsi tammide rajamine on raske füüsiline töö, mille tegemiseks leiavad jõu endas need vähesed, kes loodusest tõesti hoolivad. Foto: Vladislav Musakko

Veidi peale teist maailmasõda asuti usinalt Eestimaa soodesse ja rabadesse kaevama kuivenduskraave, et juurde tekitada põllu- ja metsamaad. Kui võõrvõimudel olid abiks meeletud inimmassid ja suured masinad, siis nüüd tuli Eesti ja Belgia vabatahtlikel Lääne-Virumaa piiril Tudusoo looduskaitsealal rabasid taastades piirduda hea seltskonna ja labidatega.

Eesti soode pindala on vähem kui poole sajandiga kahanenud umbes 2,7 korda. Enamasti on kuivendamise ettekäändeks olnud põllumaade ja teede rajamine. 1950. aastatel ei mõeldud või ei osatud mõelda soode kasulikkusele ning sellele, et need kaunid alad muutuvad maailmas üha haruldasemaks.

Sood on looduslikult tähtsad vee puhastajad ja reservuaarid. Sood reguleerivad maastikul veerežiimi ning leevendavad sellega põuda ja üleujutusi, turvas seob hästi süsinikku ja pehmendab sellega inimese põhjustatud kliimamuutusi ning soo on paljudele liikidele ainus elupaik. Lääne-Euroopas, sealhulgas Belgias, on soost jäänud vaid märg unistus.