Nädala kaja: äraspidised lood

Margus Martin. Foto: Meelis Meilbaum

Vaata millise nurga alt tahad, kuid Rakvere Moonaküla linnaosa kõnniteedest kirjutamisest ja rääkimisest ei saa vist veel mõnda aega üle ega ümber. Nüüdseks mitu head kuud väldanud teemas kerkib esile üha uusi tahke ja otsa ei näi nendel lugudel tulevat. Justkui oleks süles kapsapea, millelt kiht kihi haaval lehti eemaldad, et siis ükskord juurikani jõuda ning see lõpuks prügikasti visata.

Mõned nüansid tolle loo juures ei anna paraku rahu. Õigem oleks vist küll öelda – tekitavad küsimusi, sest olgu teema kui põletav tahes, suudan ma endiselt ennast õhtuks tööpäevast maha laadida ning silmade sulgudes töö vähemalt hommikuni unustada. Aga asume asja juurde.

Kogu saaga algas kummaliselt alates dokumentide kinnitamisest ja tellija ehk Rakvere linna töökäsust, mis anti veel enne seda, kui volikogu jõudis projekti rahastusele anda oma lõpliku jah-sõna ehk kinnitada lisaeelarve. Jutt käib selle aasta maikuust, mil ehitajad hoolsalt käised üles käärisid ja askeldama asusid.

Samal ajal avaldasid Moonaküla elanikud selle sumina peale täiesti mõistetavalt imestust. Linlaste küsimustele ametliku ehitusloa kohta kuuldavasti ühtegi selget vastust linnavalitsusest ei antud, ja seda ei saadudki anda, sest nagu nüüd selgus, tol ajal luba ei eksisteerinudki. Ehitusluba väljastati 4. juunil.

Justkui oleks süles kapsapea, millelt kiht kihi haaval lehti eemaldad, et siis ükskord juurikani jõuda ning see lõpuks prügikasti visata.

Selle nädala keskel toimunud kokkusaamisel linnavõimu, ehitaja esindaja ja projekteerijaga ütles Rakvere abilinnapea Neeme-Jaak Paap selgelt välja, et tegutseti reeglite suhtes äraspidiselt ehk ilma ametliku loata. Põhjendusena kõlas – ehitustähtaeg surus selga.

Arusaadav, kuid samal ajal saab linnakodanik üsna suure tõenäosusega otsekohe vastu näppe, kui peaks oma krundil midagi pompöösset ehitama asuma. Või ma eksin? Nii mõneski erafirmas ootaks samasuguse asjade kulgemise puhul ees tõsine vestlus, kui mitte otsustavam reaktsioon.

Säärane käitumine kahjuks ei aidanud liikuda hädade (koledate linnatänavate) likvideerimise suunas, vaid süvendas probleemi, sest miljonilist projekti rutuga kinnitades ja ehitama asudes talitati ilmselgelt kiirustades.

Nüüd ei jäägi ühel osal Moonaküla elanikest üle muud kui tõmmata neile alles jäänud lubatud vahenditega pidurit ehk anda asi õiguste kaitseks ja jama likvideerimiseks kohtusse.

Usun, et Rakvere linnavalitsusel on tagumine aeg midagi omalt poolt kosta.