Rännak Tapal viis varje puude vahele varjuma
 

Pikast retkest ollakse küll veidi väsinud, kuid siiski õnnelike ja rahulolevate nägudega .

FOTO: Marti Laurimaa

Kui olin end 24 tunniks Tapa 1. jalaväebrigaadi naisajateenija töövarjuks registreerinud, mõtlesin kaua, kas olin teinud ikka õige otsuse. Tagasiteed mul aga enam polnud. Peas keerles palju küsimusi. Kas ma üldse olen selleks valmis? Kui vastupidav ma olen? Saan ma ikka hakkama ja ei löö põnnama?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Tapal hiilis ligi hirm, sest ma ei teadnud täpselt, mis mind ees ootab. Virumaa Teataja fotograaf Ain viis mu kohale ja ootas, kuni sain dokumendid registreeritud. Mind suunati külaliste ooteruumi, enne seda ütles registratuuri töötaja Ainile: “Te võite nüüd oma tütrega siin hüvasti jätta ja ise ära minna.” Hakkasime naerma ning Ain vastas: “Ta pole mu tütar, ma veel nii vana ei ole.” Kohmetunud naine palus vabandust.

Suundusin ooteruumi, kuhu hakkas peagi tüdrukuid juurde tulema. Kella üheksaks oli meid viis ning rohkem kohale ei ilmunudki, kuigi tüdrukuid pidanuks olema üheksa.

Tagasi üles