Järgmine aasta peaks paljude ennustuste kohaselt kaasa tooma maailmalõpu. Küll arvatakse tulevat kokkupõrge mingi tundmatu planeedi või asteroidiga, kardetakse hiiglaslikku vulkaanipurset või kliimakatastroofi, usufanaatikud aga näevad tulemas piiblis kirja pandud Armageddoni.
Maailmalõpp või renessanss?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgmine aasta peaks paljude ennustuste kohaselt kaasa tooma maailmalõpu. Küll arvatakse tulevat kokkupõrge mingi tundmatu planeedi või asteroidiga, kardetakse hiiglaslikku vulkaanipurset või kliimakatastroofi, usufanaatikud aga näevad tulemas piiblis kirja pandud Armageddoni.
Üks seltskond maailmalõpu kuulutajaid aga ei näe suuremat muudatust mitte totaalses hävingus, vaid praeguse inimühiskonna mudeli kokkuvarisemises. Inimkond ei saa enam elada sellises ennasthävitavas olesklemises ja midagi peab muutuma. Muutuste vajadusele viitab ka totaalne majanduskriis, milles väljumine näib väga raske. Lääne demokraatia kohta on öeldud, et see on ebatäiuslik, kuid see on siiski olemasolevatest parim ühiskonnakorraldus. Euroopa ja Ameerika arenenud riikide tänavatel seisavad vastamisi kärbete vastu olevad rahvamassid ja kärpepoliitikat ainsa väljapääsuna nägevate valitsuste korrakaitsejõud.
Totalitarism pole kunagi normaalne nähtus olnud, aga ka demokraatia on ammendumas. Seda näitab kas või seegi, kui suured õigused on läänemaailmas endale võitnud kõikvõimalikud seksuaal-, usu-, rassi- ja muud vähemused. Varsti hakkab just tavapärasus ehk normaalsus kaitset vajama. Suurte homoparaadide taustal ongi juba hakatud küsima, kas vastukaaluks läheks juba vaja ka heteroparaade. Mõnigi hambamees küsib, millal hakkavad oma õigusi nõudma pedo- ja nekrofiilid. Demokraatia eeldab siiski teatud seaduspärasusi ja kohustust teistega arvestada.
Maailmamajandus on kriisis, sest see on rajatud energeetiliste ja muude ressursside ohjeldamatule raiskamisele. Ühiskonnas õhutatakse igati tarbimist, mis omakorda kasvatab sedasama raiskavat tootmist. Traditsioonilised energiaallikad ammenduvad, aga alternatiivsed toovad kaasa uusi probleeme.
Oma mõju on kaotamas ka religioon, mis kasvatab nihilismi. Katoliiklus ägab ahistamisskandaalides, protestantismist on saanud hingetu rituaalitäitmine, õigeusk on näidanud end võimulolijate käepikendusena. Islami mõju küll kasvab, kuid ägenevad ka šiiitide ja sunniitide kokkupõrked. Idamaised usundid on lokaalse mõjuga, sageli vaid kitsa ringi mediteerijate pärusmaa. Inimkond otsib alternatiivseid usundeid. Vaimne allakäik on reaalsus, taassünd paratamatus.
Igor Mang ütles millenniumi vahetusel, et uus aastatuhat, aga võib-olla juba käesolev sajand, peaks tooma keskaja renessansi. See ei tähenda mitte rüütleid, naturaalmajandust ega usufanatismi, vaid just vaimset taassündi. Koos tagasipöördumisega looduse juurde võib apokalüpsisest saada uus, parem ajastu.