Üks naine, kes julges

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kristel Kaljuvee.
Kristel Kaljuvee. Foto: Erakogu

Mõnikord näib, et paarisuhtevägivald on teema, mille kõik tahud on lahti räägitud. Siis aga jõuab päevavalgele veel kellegi kogemus, kokkupuude, mis mõjub kõrvalseisjale kui paremsirge kahe silma vahele, sinna ninajuure lähedusse, nii et silmade ümbrus mustjaslillaks värvub. Nüüd teame, et prokuratuur saatis väidetava vägivallatseja Marti Kuusiku süüasja kohtusse. Isegi kui ta oma süüd eitab, isegi kui tema väidetav ohver, ta enda naine, pole peksmist tunnistanud. Prokuratuur on kindel: jõhkrutseja ei tohi niisama pääseda. Õigust mõistetakse ka siis, kui kannatanu suud paotada ei tihka.

On palju põhjusi, miks ohvrid vaikivad. Need on sarnased, aga samal ajal individuaalsed. Igaühe oma isiklik põrgu. Kedagi ei saa sundida rääkima, see jõud tuleb endal leida. Kuid sädeme süttimiseks tuleb ehk leida abistajaid, kes selle tekkimiseks puhuda aitaks. Aga kõik ohvrid ei vaiki.

Rakverest pärit Merli Kaunissaar on üks neist naistest, kes ei lase end füüsiliselt ja vaimselt piinanud vägivallatsejal niisama lihtsalt pääseda. Merli Kaunissaar on otsustanud rääkida. Mitte anonüümse kannatajana leheveergudel, vaid oma nime ja näoga, traditsioonilisest meediast kättesaadavamates meediumites.

“On palju põhjusi, miks ohvrid vaikivad. Neid ei ole vaja loetleda, need on sarnased, aga samal ajal individuaalsed. Igaühe oma isiklik põrgu.”

Kes tahab, võib üles otsida tema blogi või lehekülje Facebookis. Seal on jahmatavaid näiteid sellest, milliseid võtteid kasutab psühhopaat, et terve ja enesekindel naine vaikselt ning järjepidevalt maaga tasa teha.

Ühel juhul kutsus psühhopaat naise endaga kohtuma väikesesse majja, mis oli piisavalt eraldatud kohas. Ta tahtis juttu rääkida, suhteid arutada. Kuid naise saabudes lukustas mees ukse ning naine, keda ohustas ka astmahoog, ei saanud sealt enam välja. Mees ähvardas ta sinna luku taha jättagi. Teise variandina ütles ta, et majakesse on peidetud relv. Kui naine selle üles leiab, võib ta iseennast ära tappa või üritada psühhopaati tulistada. Üks kuul olevat relvas veel. Lõpuks ütles sadist, et see kõik oli näitemäng, et karistada naist valede liigutuste eest. Naine varises nuuksudes kokku, mees naeris.

Või siis teine näide. Naine lõpetas ülikooli ning avas sel puhul kingiks saadud šampanja. Psühhopaat oli talle aga keelanud igasuguse alkoholi. Ta käskis kalli joogi kraanikausist alla valada, urisedes, et tegelikult tulnuks see pudel vastu maad visata ning naine pidanuks jääma nuttes kilde koristama. Hiljem leidis psühhopaat, et naine peab endale ise karistuse välja mõtlema. Kui ei mõtle, tuleb tal oma kass varjupaika viia.

Need on väga isiklikud õõvastavad näited, mida julgeb maailmaga jagada vaid südikas inimene. Miks Merli Kaunissaar seda teeb? Selle pärast, et vägivallatsejates ei tohi tekkida karistamatuse tunnet. Kaudselt räägib ta ka nende eest, kes ise seda teha ei julge.

"Hiljem leidis psühhopaat, et naine peab endale ise karistuse välja mõtlema. Kui ei mõtle, tuleb tal oma kass varjupaika viia."

Merli Kaunissaar pääses. Hakkas salvestama kuvatõmmiseid vestlustest psühhopaadiga, pildistama oma vigastusi, dokumenteerima vahejuhtumeid. Info edastas ta politseile, käis arstide juures, otsis abi psühholoogilt. Ta tõmbas iseennast mustast august välja.

Sellele mehele on praeguseks mõistetud poolteiseaastane vangistus kaheaastase katseajaga ja ta ei tohi Merli Kaunissaarele kolme aasta jooksul läheneda.

See lugu on punane lipp ja lootusekiir kõigile, kes on sääraste probleemidega kokku puutunud, kes kannatavad terroriseerimise all praegu, aga ka neile, kes veel ei tea, et enne kui nad isegi aru saavad, võivad nad sadisti käpa all nii kõvasti kinni olla, et väljapääsu ei paista. Kuid tuleb meeles pidada, et välja pääseb alati!

Lähisuhtevägivalla all kannatajatel on võimalik saada ööpäev läbi abi kriisiabitelefonil 116 006 või veebivestluses kodulehel www.palunabi.ee, mõlemal juhul nõustatakse kannatanut nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Võib pöörduda naiste tugikeskuste või riiklike ohvriabikeskuste poole, mille kontaktandmed leiab sotsiaalkindlustusameti kodulehelt. Ohvriabi kaudu saab taotleda tasuta psühholoogilist abi. Kõigi vägivallajuhtumite puhul aitab ka politsei.

Tagasi üles