Toit ja kirjandus: eestlase söömise kuulamise kunst
/nginx/o/2019/04/23/11972026t1h5fdc.jpg)
Muuga mõisas 24. augustil toimuva kirjandusliku toidufestivali “Sõna ja soustiga” tarvis meie ilukirjandust teise pilguga uurima asudes tabasin end mõttelt, et seni olin raamatutest otsinud suhteid, sündmusi, tabavaid kirjeldusi, filosoofilisi mõtisklusi ja kes teab veel mida. Toit oli seal minu jaoks peidus olnud nagu peeneks hakitud sibul kotletis – maitset on, aga köögivilja ennast eriti näha mitte.
Avastasin, et meie kirjarahvas on eesti inimest söömise asjus hoolega jälginud. Vaadanud tema ümber ja tema sisse, mis ta sööb ja kus ta saab, kas on tal toiduga muret.
Raamatuist vaatavad vastu peo- ja peielauad, pulma- ja sünnipäevalauad, igapäevased kodused söögilauad ... restoraniõhtud ja õllebaarid, kõrtsid ja nende kammijad, kooparahva hämarad urkad, peened peod ja vastuvõtud. Nõukaaegse kortermaja köögis on söömaaeg ikka parem kui traktoristi põlluservas kiirelt haugatud kõhutäis. Söökla etem koht kui õhtuti üksinda teleka taga diivanil kulistada ja peale võtta …
Kirja on saanud poed ja toidusabad, turud ja turulkäigud, hüpersupermarketid, grilliõhtud ja aiapeod, linnalapse põline toitja – vanaema maal. Ära pole unustatud ka toidu tegijat – ema, söögitädi, kokka ja kokkajat, viimasel ajal ka perenaise kõrval kokakunsti enda jaoks avastanud mehi.
Lasteraamatuid lugedes paistab, et lastele on toit vaat’ et elu sisuks – aga kuidas laps ikka suureks kasvab kui mitte toidu peal! Ei ole nii, nagu meil omal ajal …
Toidust kirjutades pole kirjarahvas end tagasi hoidnud – kõik on kirja saanud! Pole vahest olemas toitu, mida poleks ilukirjandusse talletatud. Rahvuslikud road – sült, verivorst, kama jne – on ju ammugi neis tallel, uuemal ajal ka välismaalaste silme läbi. Kui viitsiks veel nõukaaegseid raamatuid lugeda, siis leiaks sealt nõukaaegsed makaronid, piimad ja pudrud, praemunad ja vettinud sardellid, kartulit igat moodi, kapsast igas asendis.
Nõukaaja lõpus, Rakvere lihakombinaadi valmimise järel, jõuti ka raamatuis unistustest viinerite maitsmiseni (neid oli ka suitsumaitselisi – mõtelge!). Olime Rakvere lihakombinaadiga juba Soomele järele jõudnud! Nii mitmeski tolleaegses raamatus kirjeldatakse viinereid kui nõutud rooga ülemuste peolaual. Nüüdseks on viinerist saanud kohustuslik toit söögikohtade lastemenüüs.
Uue aja saabudes on ka toiduvalik läinud rikkalikuks. Nii rikkalikuks, et juba muretsevad ka raamatutegelased, mida kõike neile toidu pähe pakutakse, mida kõike toit nende ja ilmaeluga teeb või mida ta enam ei tee. Ühte olen tähele pannud, et nii suurt rõõmu, kui pakkusid talulapsele heinakõrde lükitud maasikad ja kaevust võetud Mustiku piim, kohtab rikkalikust toiduvalikust kirjutatus harva.
Jookidel ei hakkakski peatuma – raamatud kubisevad jookidest ja nende ümber keerlevast kirevast seltskonnast nagu pühadeeelne toidupood rahvast, keda on kaua janus peetud. Ja üldse, mida siin targutada – kuidas see toit muidu alla saab, kui talle peale ei joo! Sama on murega ja teinekord rõõmuga – tuleb alla loputada ja teistega jagada!
Kokkuvõttes on toiduteema meie kirjanduses üks ütlemata põnev maailm. Kui palju on kirjanikud toidust kirjutades pannud oma teostesse südamevalu ja -soojust, irooniat, huumorit, kiretut tõsielu ja uhkeid unistusi!
Valdur Mikita on väga tabavalt kirjeldanud läänemeresoomlase olemise ja mõtlemise kulgemist, mis kokkuvõetuna seisneb kukeseene kuulamise kunstis.
Mikitat parafraseerides võiksime kirjutada ka eestlase söömise kuulamise kunstist. (Mitte segi ajada eestlase söömise kunstiga, seda me juba oskame!)
Hea kirjarahvas, aitäh meid nõnda armastamast! Soovin, et armastaksime teidki rohkem. Armastuse parimaks väljenduseks lugegem rohkem meie armsaid kirjanikke!
Toidust kirjutades pole kirjarahvas end tagasi hoidnud – kõik on kirja saanud!