Loojanguekspress teeb veel vaid mõne peatuse

Inna Grünfeldt
Copy
Toomas Suuman ja Tarmo Tagamets lavastuses "Loojanguekspress".
Toomas Suuman ja Tarmo Tagamets lavastuses "Loojanguekspress". Foto: Alan Proosa

Rakvere teatri menukas suvelavastus “Loojanguekspress” liigub läbi pimenevate õhtute lõpppeatuse poole.

“Veel ainult neli peatust teeb see rong, mille nimeks on “Loojangueks­press”. Kahe kange mehe duell igaviku eeskojas, kus lahendust ootavad nii maised kui ka taevased küsimused, sest kes on supi kokku keetnud, peab selle ka ära sööma. Kas peale jääb Must, kellel selja taga mõrv ja ilmutus, või Valge, kelle terav mõistus ei talu enam grammigi valet. Mõtlemisest ja suurtest tunnetest huvitatud vaataja, sul on võimalus võtta need kaks tundi ja pühendada inimhinge sügavustele,” rääkis “Loojanguekspressi” lavastaja Peeter Raudsepp.

Kriitik Veiko Märka kirjutas “Loojanguekspressist” Sirbis: “Kui analüüsida neid kahte, pealtnäha vastandlikku, kuid sügavas sisimas milleski siiski harmoneeruvat kuju – muidu nad ju ei polemiseeriks –, siis kõige konkreetsem assotsiatsioon tekib tööriistadega. (Selles pole midagi veidrat, sest tegelane on ju autori tööriist. Laval on ka näitleja lavastaja tööriist, aga tunduvalt iseseisvam.) Must (Tarmo Tagamets) on labidas, Valge (Toomas Suuman) luud. Esimene on oma elu jooksul pidanud väga palju mulda ja lausa sodi välja kaevama, ta on raskepärane ja kohmakas, kuid murdumatu. (“Minul ei ole ühtegi oma mõtet peas.”) Teine on hoogne ja kerglane, ta on küll väga palju ja usinalt pühkinud, kuid jõudnud otsusele, et kõik see on olnud tühi tuul. (“Mina tahan lihtsalt rongi alla hüpata!”)”

““ Loojanguekspress” on kiidu- ja tänuväärt suvetöö, mis usaldab vaataja mõtlemistahet. Peab olema üks paigake, kus süveneda põhiküsimustesse, vaadata iseendasse. Rakvere teater ei alahinda oma publikut ega naeruväärista suvehooaega,” arvas lavastuse kohta teatrivaatleja Pille-Riin Purje.

Etenduse paika on mõistlik tulla tunnike varem, et kuulata Triinu Siku ideest sündinud näitust “Heligeto”. Kõrvaklappide kaudu saab publik osa värvikate saatuste ja eluvalikutega Virumaa inimeste lugudest, kes, nagu igaüks meist, maadleb iseenda sees paljude küsimustega, olgu need siis küsimused elu mõttest või elutee leidmisest, jumala olemasolust, pettumustest ja eluraskustest, abi otsimisest ja teiste aitamisest. Näitust saab kuulata ka veebis.

"Peab olema üks paigake, kus süveneda põhiküsimustesse, vaadata iseendasse." Pille-Riin Purje, teatrivaatleja
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles