Nädala kaja: otsimas energiakriisi lahendusi

Veiki Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Selle nädala Virumaa Teatajast käisid läbi nii kütusevargust kui ka maagaasil töötavaid autosid puudutavad lood. Üleriigilises meedias räägiti hoopiski bioloogilistest kütuselisanditest, mis peaksid suures pildis kliimaprobleeme lahendada aitama. Miks käib viimasel ajal pidevalt üks kütusejutt?

On saabunud lahenduste otsimise aeg, sest traditsioonilised fossiilkütused ei ole igavesed. Ka mina olen puhta looduse toetaja, kuid annan endale aru, et me ei saa päevapealt üle minna elektriautodele või biokütust kasutavale tehnoloogiale – probleeme on liiga palju.

Lihtne on rääkida elektriautode olematust CO₂ emissioonist ning loodussäästlikkusest, sest valmiskujul auto mootor tõesti heitgaase ei tekita, küll aga selle elektrimootori tootmine, rääkimata lammutamisest. Samuti elektri tootmine, mis praegu Eestis võrreldes muu maailmaga silma just ei paista.

Lisaks juttudele elektrist on elavaks muutunud arutelud surumaagaasi üle, mille hind sõltub sellest, kas see on toodetud Eestis või tarnitud välismaalt. Maagaas aitab täita Euroopa Liidu ettekirjutusi CO₂ emissiooni vähendamisel, sest see on osaliselt taastuv maavara ja tarbijalegi praeguse seisuga oluliselt odavam kui traditsiooniline kütus.

Vastavalt europarlamendi ja Euroopa Nõukogu 2009. aastal koostatud direktiividele peab iga liikmesriik vähendama kasvuhoonegaaside heitmeid transpordisektoris aastaks 2020 kuus protsenti. Seaduse järgi tuleb kütuse tarnijal tagada, et iga kütuseliiter sisaldaks energiamahu järgi minimaalselt nõutud määral biokütust. Alates möödunud aasta 1. maist oli see määr 3,1 protsenti, tänavusest 1. aprillist 6,4 protsenti ning tuleva aasta 1. jaanuarist hakkab see olema 10 protsenti.

Ka mina olen puhta looduse toetaja, kuid annan endale aru, et me ei saa päevapealt üle minna elektriautodele või biokütust kasutavale tehnoloogiale – probleeme on liiga palju.

2017. aastani oli Eesti ainus Euroopa Liidu riik, mis bioloogiliste lisandite kasutamist kütuses seadusega ei nõudnud. Nüüd oleme jõudnud punkti, kus otsitakse tikutulega bensiini (palun tikutule ja bensiiniga siiski ettevaatlik olla), kust biolisandid puuduvad.

Miks see nii on? Väidetavalt suureneb biolisandiga oktaaniarvuga 95 bensiini kasutades auto kütusekulu. Isegi nii palju, et targad mehed autofoorumites soovitavad üle minna bensiinile oktaaniarvuga 98, kokkuvõttes tulevat sõit odavam.

Ma ei julgeks sekkuda vestlusesse, kuidas ja milline kütus kõige paremini töötab ning kas biolisandid on head või ei. Ma pole seda õppinud.

Küll võiks minu meelest luubi alla võtta autode individuaalse heitgaaside tekitamise. Kas nüüd hingematvaid makse peale panna, aga mingil määral tuleks survet ikkagi avaldada.

Saan aru inimestest, kui nad kasutavad maastureid sihtotstarbel: käivad metsavaldusi üle vaatamas, maal töid tegemas ja nii edasi.

Kui aga V12 kaheksa turboga madalaks tuunitud elukas pargitakse pöördeid põhjas hoides ööklubi ette, paneb see kulmu kergitama.