Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/11/25/6114809t1h7093.jpg)
/nginx/o/2019/08/16/12471667t1h83c6.jpg)
Olen ühe ajalehe kirjasaatja. Või korrespondentliige. Midagi sellist. Tõsi, toimetuse uksest mind sisse ei lasta: “Kuhu te lähete!” Aga kirjaveaparandajad tunnevad mind. (Nad parandavad isegi neid vigu, mida ma pole teinud. Jään meelde.) Kultuuriosakond tunneb. Peatoimetaja teab. Nii et pikapeale poen ikka sisse.
See on selline kummaline ajaleht. Keegi seda ei loe. Aga kõik teavad, mis seal seisab. Nimi on Virumaa Teataja. Kuuldavasti isegi linnapea ei loe. Kuigi see peaks tal administratiivtöötajana palga sisse käima. Punaparunid tulid ja läksid. Aga kadakasakslus on jäänud. Miskipärast. Maakonna leht. Ja maakonna pealinn avaldab seal oma teadaandeid. Peaks kontrollima. Kas ära ka trükitakse? Kui võrrelda “Vox populiga” raadios, siis kirjasõna on ikka tähtsam. (Mitte ainult selle pärast, et saad vetsu kaasa võtta.) Mõte peab enne selge olema, kui kribama hakkad. Kui “Populi” saade ära trükkida, siis kes neid mn-e, ee-ee-sid ja nagusid lugeda jõuaks?