Esimene kolmandik mälestusterajast kulges probleemideta

Varem mahutas Reigo Vilu oma Jawale ära kaks last, abikaasa ja hädavajaliku remondikohvri. Sel korral on kaasa võetud saatebuss.

FOTO: Erakogu

Pärastlõunaks oli enamik Balti keti 30. aastapäeval osalejaid jõudnud Pasvalysesse, väikesesse linna Läti piiri lähistel. Kuigi päevasoe küündis kohati 28 kraadini, püsisid sõidukite mootorid töökorras ja sõitjate tuju oli üldiselt positiivne.

Esimene peatus oli Panevėžysis, kuhu olid kolonni tervitama tulnud tuhanded kohalikud. Laval kõlas kolmes keeles "Ärgake, Baltimaad" ja meeldiv toidulõhn andis aimu hommikul välja reklaamitud einest. Paraku ei saanud kõik osalejad siiski süüa, sest viimase neljandiku saabudes oli toit lihtsalt otsas. Kompensatsiooniks sai toidutalongi eest kalja ja õlut.

Kui suur hulk osavõtjatest on kohal neljarattalistega, siis Lääne-Virumaa mees Reigo Vilu nelja rattasse ei usu. Nimelt on Vilu retkel külgkorviga Jawaga.

Varasematel reisidel on Reigo Vilu oma naise kohvri võimalikult tühjaks puistanud, kolm last kokku pakkinud ning koos on Jawale ära mahutud. Nüüdseks on pere vanim järelkasv juba 13-aastane ja ühest külgkorvist jääb väheks. Motoentusiastide perel on kaasas saatebuss.

Vilu on ametilt varuosade müügijuht, restaureerimisega tegeleb siis, kui aega on. Enda lipulaevaks peab ta viiekümnendatel ilmavalgust näinud külgkorviga Jawa 354/04, millega ta ka seekord reisil osaleb. "Täieliku taastamise peale kulus muude tööde ja toimetamiste kõrvalt terve talv," ütles Vilu. "Mingil hetkel sain teada, et toimub üks tsiklinäitus, kuhu ma oma Jawaga välja tahtsin minna. Vahepeal tuli selline periood, kus ma läksin hommikul kuuest garaaži Jawaga tegelema, üheksast tööle ning õhtul kuuest jälle garaaži. Päris zombi tunne oli peal," rääkis ta.

Päris originaalne Reigo Vilu Jawa ei ole. "Tegelikult on Jawa natuke järele aidatud. Panin tänapäevase süüte peale, et reisidel igasuguseid probleeme vältida. Viiekümnendatel, kui see ehitati, ei olnud pidevat tuledega sõitmise kohustust, tänapäeval ei saaks vana süüte pealt tulesid kogu aeg järel hoida," kõneles ta. "Ka täna tahaks enne kümmet Riiga jõuda, kuna osal teistel motikatel ei ole elektrisüüde nii hea, et saaks tulesid pidevalt põletada. Augustiõhtud on salakavalad. Valgust nagu on ja ei ole ka samal ajal," jätkas Vilu.

Mees on käinud oma külgkorviga mootorrattaga varemgi Euroopas reisimas, korra isegi Slovakkias. "Kaugemal on logistiliselt keerukas käia, põhilised reisid teen siinsamas Eestis. Kui miskit juhtub, on abi lähedalt võtta," kõneles Reigo Vilu.

Tema sõnul erilisi ettevalmistusi igaks reisiks tegema ei pea, piisab, kui on tänapäevane soe varustus seljas ning remondikohver kaasas. "Muidugi kui reisile kaasa võtta tagavaraks mingi jupp, siis on täiesti kindel, et seda vaja ei lähe," ütles ta muiates. "Perekonda tuleb harjutada, et nad vähem asju kaasa tassiksid ning hästi kompaktselt oma asjad ära suudaksid mahutada. Jawas on ju küllaltki väike ruum, kui mõelda, et sinna peame lisaks pakkidele ja tähtsale varuosakohvrile veel mina ja lapsed ära mahtuma," jätkas Reigo Vilu ning lisas, et just ruumipuuduse pärast saigi saatebuss sel korral kaasa võetud.

Balti ketiga Reigo Vilul otsest kokkupuudet ei ole, teekonna teeb ta enda sõnul kaasa puhtalt sõidurõõmu pärast. "Praegu on mul majaehitus pooleli, sel suvel ei ole jõudnud peaaegu üldse kuskil ringi käia. Kuna augustis on mul rohkem aega, siis mõtlesime perega selle reisi koos teiste vanade masinatega läbi teha," rääkis ta.

Reigo Vilu tsiklihuvi on pärit tema isalt, kes on juba 1976. aastast motoklubiga Unic seotud olnud. Elu jooksul on ta restaureerinud ligikaudu 10 mootorratast.

Tagasi üles