/nginx/o/2019/08/19/12480186t1h3a4d.jpg)
Jooksuisukad lapsed ja nende rõõmsad vanemad täitsid staadioni ja selle ümbruse juba kella viie paiku, ehkki esimesed mõmmijooksjad pidid startima kell kuus. Tegemist jätkus spordihoone ümber küllaga: jagati õhupalle ja kommi, müüdi sööki-jooki ja suhkruvatti, sai karata batuutidel ja püüda teha kangelastegusid tasakaaluliikuril. Pere- ja sõpruskondade viisi seati end pehmele staadionimurule istuma ja pikutama, justkui peetaks mõnusat südasuvist piknikku.
Esimesse, kuni kolmeaastaste jooksu starti jagus neidki tragisid, kes ilmselt hiljuti käima olid õppinud.
Mida vanemaid lapsi lähtejoonele kutsuti, seda suuremaks kasvasid ärevasilmsete jooksjate hulgad.
Väike segadus tekkis siis, kui starti paluti kuue-seitsmeaastased tüdrukud ja poisid. Kuigi kõikjal kuulutasid plakatid, et nende distants on 200-meetrine ehk pool staadioniringi, kupatati võimas mass silkamisvalmis lapsi stardijoonelt peagi minema ja suunati nad teisele poole staadionit, sest selgus, et nemadki jooksevad täie ringi ehk 400 meetrit, ja nii lippasid kuue-seitsmesed välejalad uude kohta, et end teist korda joone taha seada.
Üheksaaastane Romet oli ööjooksul kolmandat korda ja asus starti, sinine ööjooksu kirjadega särk seljas. “Mulle meeldib siin väga,” teatas ta ja meenutas, kuidas viieaastasena mõmmijooksul kukkus, aga nutuga võideldes vapralt raja lõpuni lippas. Seekord ei tulnud jooksus ette ainsatki äpardust ning Romet leidis mõnikümmend meetrit enne finišit koguni aega oma perele lustakalt lehvitada.
/nginx/o/2024/08/05/16270670t1hc7a6.jpg)