Üleeile Kadrioru roosiaias, kui tähistati 28 aasta möödumist Eesti iseseisvuse taastamisest, kõneles president Kersti Kaljulaid paljudest asjadest, mis puudutavad igaüht. Esimene, suurim ja tähtsaim neist on vabadus. President osutas asjaolule, et kuigi pea kolmkümmend aastat tagasi saabus ihatud vabadus me õuele, pole kindlustunne, et see siia ka jääb, iial kivisse raiutud.
Juhtkiri: vabadus peaks ulatuma kõikjale
Ka tuleb vabaduse kui mõiste sisu võrreldes aastakümnetetaguse ajaga üsna põhjalikult ümber mõtestada.
Vabadus on hõlmamatult suur sõna. See tähistab sõltumatust, võimalusi ja voli. Inimesele on see vajalik kui hapnik. Vabaduse teine pool on vastutus. Kuid vastutuse pool kipub Eesti riigis kiduma. Piltlikult öeldes: kui põllu üks pool on kahjuritest vallutatud, kui kaua on võimalik hoida kaitstuna teist?
Sõnade pildumine ja koolikiusuga sarnanevad võtted valitsuskabinetis lagundavad riiki ilmselt enam, kui uskuda tahame. Vaimse murenemise märkideks võib lugeda visioonipuudust ja lühinägelikkust. Pisikestest järeleandmistest algavad suured.
Me vaatame uhkustundega tagasi Balti apellile ja Balti ketile kui vabaduse teetähistele, aga samas astume sammukesi teaduse surnuksnäljutamise ja eestikeelsuse häbenemise suunas.
Vabaduse teine pool on vastutus. Kuid vastutuse pool kipub Eesti riigis kiduma.
Piltlikult öeldes: kui põllu üks külg on kahjuritest vallutatud, kui kaua on võimalik hoida kaitstuna teine pool?
Vaimset murenemist soodustab aina enam normiks muutuv vaenulikkuse ja ärapanemise õhkkond, kus põhiväärtustele keskendumisele eelistatakse pseudoprobleemidega tegelemist.
Kui kõnelda igapäevasest vabadusest meis endis, algab seegi vastutusest oma sõnade ja tegude eest ning vastastikusest lugupidamisest. Inimene peab olema vaba sisemiselt, et suuta enda ümber luua õiglast ja asjatutest pingetest vaba õhkkonda. Ta peab tundma end vabana kodus, olgu ta laps või täiskasvanu, ta peab saama olla vaba oma töökohas, nii et teda ei piiraks väiklane autokraatia või töökius.
Ei saagi suurtest riigiasjadest või vabast Euroopast mõelda see, keda magamistoas valdab halvav hirm või kes töökohas liigub, suu kriipsuks surutud ja silmad maas.
Kui vaim on vardas ja väntab härg, nõnda on väljendunud poetess Betti Alver, tunneb inimene end ebakindlalt, hakkab arukate mõtete avaldamisele eelistama vaikimist, olles kaotanud lootuse, et tema sõnadel oleks kuulajat või kaalu. Pole midagi ohtlikumat vabadusele ja Eestile kui vabatahtlik vaikiv ajastu.