:format(webp)/nginx/o/2019/08/21/12487294t1hdcb0.jpg)
Kogu elu me ootame midagi. Saaks suureks, saaks kool läbi. Leiaks hea elukaaslase, sünniksid lapsed. Et elu kingiks veel aastaid ja saaks ära näha lastelaste tähtsamad elusündmused. Kui pikk elu mulle midagi õpetanud on, siis seda, et mulle meeldib elada. Kui antaks valida, kas olla vana või surnud, valiksin esimese variandi.
Me vajame kuuluvustunnet: minu riik, minu linn, minu sõbrad. Mulle meeldib istuda koos inimestega kinosaalis. Kui keegi hakkab naerma, siis võtab keegi selle üle, laine jõuab minuni ja siis naerame koos – nii hea on. Sama tunne valdab mind laulupeol, kus liigutus läbib ühel ajal tuhandete inimeste südant.
Magusvalusad mälestused kooliajast püsivad meie aju- ja kehamälus ning elustuvad erineval moel, tihti muusika kaudu. Kui kuulen laulu sellest, et Liisa on kõige kaunim naine, meenub, kuidas me keskkooli viimases klassis Energia kolhoosis kartuleid noppisime. Poisid vedasid hobuvankriga kartuleid kuhja. Üks klassivend laulis seda laulu ja Liisa asemele pani selle klassiõe nime, kellest parajasti möödus. Hoobilt sai temast klassi kõige popim poiss.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/10/7474979t1h32ea.jpg)