Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/10/7474979t1h32ea.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/08/21/12487294t1hdcb0.jpg)
Kogu elu me ootame midagi. Saaks suureks, saaks kool läbi. Leiaks hea elukaaslase, sünniksid lapsed. Et elu kingiks veel aastaid ja saaks ära näha lastelaste tähtsamad elusündmused. Kui pikk elu mulle midagi õpetanud on, siis seda, et mulle meeldib elada. Kui antaks valida, kas olla vana või surnud, valiksin esimese variandi.
Me vajame kuuluvustunnet: minu riik, minu linn, minu sõbrad. Mulle meeldib istuda koos inimestega kinosaalis. Kui keegi hakkab naerma, siis võtab keegi selle üle, laine jõuab minuni ja siis naerame koos – nii hea on. Sama tunne valdab mind laulupeol, kus liigutus läbib ühel ajal tuhandete inimeste südant.