Nädala kaja: rahu ja vabaduse testnädal

Katrin Uuspõld.

FOTO: Meelis Meilbaum

Rahu, ainult rahu, tahaks öelda lastekirjandusest pärit propelleriga klassiku (klišeelike, kuid asjakohaste) sõnadega, kui heita pilk nädala sündmustele. Sest ärritununa ei tule ju millestki head nahka.

Juba eelmisel nädalal kogusid meedias tuure sise-, rahandus-, peaministri ja politseijuhi kohta käivad valitsuse rindelt laekunud sõnumid (praeguseks on ametlikult töörahu sõlmitud), presidendi ja opositsiooni seisukohavõtud EKRE ja peaministri aadressil, õhus olevad umbusaldamised. Lisaks Tallinna tehnikaülikooli petuskeemid eurorahadega, avalikkusele valetamine ja Aseris peetud kohalike meeleavaldus kristliku konverentsi ajal. Segadust tundub iga asja ümber palju, nii et lõpuks ei suuda fakte tuvastada ega mõista, kes ja kas peaks astuma edasi või tagasi, kes kelle ees ja mille pärast vabandab või ei vabanda, kes keda süüdistab või midagi nõuab.

Nii hiilivad rahutus, ebakindlus ja pettumus ligi ja olukord võib tunduda ebamugav nagu päikselõõsas silmini tõmmatud karvamüts. Ometi oleme elanud Balti keti 30. ja Eesti iseseisvuse taastamise 28. aastapäevani. Elame vabal maal. Aga kuidas me tunneme vabadust?

"Selg sirgu ja lõbus-lahke nägu pähe!” Pilku maas hoides ja hädaldades häid lahendusi ei leia.

Õhtul enne 20. augustit selgitasin pojale, et järgmine päev on taasiseseisvumispäev – hommikul heiskame koos sinimustvalge lipu ning lasteaeda ja tööle pole vaja minna, on pidupäev. “Mida tähendab taasiseseisvumispäev?” päris laps. Kuidas seda kuuesele selgitada? Olime talvel vaadanud filmi “Seltsimees laps” ja poeg elas väga kaasa pea omaealisele tüdrukule ning sai selgituste abil aimu meie riigi vabaduse kaotamise loost.

Vabas Eestis on sirgunud terve põlvkond, kellele see on olnud loomulik keskkond. Selle liikmed pole pidanud maitsma okupatsiooni kibedaid vilju, aga pole kogenud ka lootusrikkaid vabaduse tuuli, tundnud, mida tähendab seista koos tuhandetega käsikäes inimketis. See võib jääda järgmistele põlvedele vaid peatükkideks ajalooõpikus. Aga ajalugu võib saada isiklikumaks, kui emad-isad, vanaemad-vanaisad räägivad oma lood. Ja et vabadust hoida, tuleb igaühel see enda jaoks mõtestada. Nii tekivad uued lood, traditsioonid nagu taasiseseisvumispäeval Uhtnas, kus tuldi kokku vaba rahva tantsuks.

Rahu ja vabadus on tihedalt seotud nii inimese siseilmas kui ka riigi elus. Ja kui kisub ebamugavaks, võib öelda nii, nagu ütles “Seltsimees lapses” isa tütar Leelole: “Selg sirgu ja lõbus-lahke nägu pähe!” Pilku maas hoides ja hädaldades häid lahendusi ei leia.

Tagasi üles