Kartulivõtt päästis lapsed koolipingist

Kartulivõtt võis olla lõbus töö ja lapsed olid rahul – ei olnud vaja koolitööd teha. Foto: Meelis Lokk

Tänapäeval läheb koolis kohe pärast esimese septembri aktust lahti usin õppetöö. Omal ajal möödus september aga kartulinoppimise tähe all. Koolivorm võis veel oodata, sest igapäevasteks kehakateteks olid hoopiski jope, dressipüksid ja kummikud.

Praegu 66-aastane Simuna mees Kalle Rand on käinud kartulipõllul nii lapse, tudengi kui ka agronoomina. “Tegelikult käisid põllul juba meie vanemad esimese Eesti ajal,” sõnas Rand ja lisas, et tol ajal hakkaski kool pihta alles siis, kui taludes sügisesed põllutööd tehtud olid. Enda põhikooliajast mäletab ta samuti, et kohe septembri alguses koolipingi nühkimiseks ei läinud, vaid lapsed pandi veoautokasti ja sõiduk võttis suuna kartulipõllule.

1960-ndate keskel ajas Simuna koolilaste ees vaod lahti traktor, kuid täis kartulikastid vedas põllult ära hobune. Suurte mugulavakkade vankrilt maha laadimine ja tühjaks keeramine oli omaette ooper. Selleks tuli Ranna sõnul meestel vankrit kallutada. “Puupakk pandi maha, sinna peale laud. Hobune vedas vankrit nii, et selle ühe poole rattad läksid laua peale, ja mehed lükkasid vankri koos kastiga ümber,” meenutas Rand tolleaegset töömeetodit. Väike Kalle oli aga nii tugev poiss, et jaksas oma täis kartulikasti ise vankrile tõsta. Tegemist oli parajalt lahmaka kastiga, mille iga äär oli Ranna meenutust mööda 60 sentimeetrit pikk. Kui maaõunad porised ja märjad juhtusid olema, oli kasti vinnamiseks vaja rakendada eriti suurt jõudu. Iga täis vaka eest sai usin noppija kuhjameistri käest talongi, mille hiljem rahaks vahetas. Kui kuhjameistriga olid suhted head, õnnestus vahel mõni talong ka niisama endale kaubelda.