Juhtkiri: teraapiline kodukaunistamine

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Läinud pühapäeval kogunesid Kilingi-Nõmmes aiaomanikud, et võtta president Kersti Kaljulaidilt vastu tunnustus oma kauni koduaia eest. Enamik tunnustuse saajatest ütleb, et tegelevad oma kodu ja aiaga ikka enda, mitte kellegi teise, ammugi mõne konkursi jaoks.

Ometi on väga tore, kui nende tegemisi märgatakse ja tunnustatakse. Üks asi on, kui naabrid või sõbrad mõne kiitva sõna poetavad, teine, kui seda teeb professionaalne komisjon. Ja presidendi tunnustus on ilmselt midagi, millel on eriline kaal, see pole vaid üks diplom teiste seas.

Üldrahvaliku liikumise “Kodu kauniks” algatas president Konstantin Päts 1936. aastal. Võõrvõimuaastatel koduaiailu riiklikul tasemel ei väärtustatud. 1997. aastal taaselustas president Lennart Meri kauni kodu konkursi, et koduaiad üle Eesti jälle korda saaksid. Ja mida aasta edasi, seda lähemale president Meri soovile on jõutud. Kaunis koduümbrus on eestlasele jälle auasjaks saanud – sellesse pannakse kogu oma hing ja palju aega. Elab ta siis eramus või kortermajas – aiandushuviline kasutab oskuslikult ära nii kitsukese linnakorteri rõdu kui ka avara hoovi.

Kuigi tuleb peale passida, et aiatöö ikka rõõmu tähendaks, mitte orjust.

Ka avalik ruum ei ole enam pelgalt sile kõnnitee ja pügatud muru, vaid hoopis enamat. Uhked lilleamplid ning lopsakad ja värvikirevad peenrad, mis veel mõnikümmend aastat tagasi välismaale pääsenud eestlaste meelest sealsetes linnades nii erilised olid, on nüüd meil endilgi (kus rohkem, kus vähem, muidugi) olemas. Kindel on see, et ilus keskkond loob helgema meeleolu, olgu siis kodus või kodulinnas.

Tore, kui nüüd kinnitaks üha rohkem meilgi kanda võõrsil hoogu kogunud nähtus – kogukonnaaiad. Rohealad, kus kortermajade elanikud endale söögipoolist ja ilutaimi kasvatavad. Siin-seal Eestis on seda kogukondlikult juba ette võetud.

On vahva, et juba lasteaedades pannakse kevaditi üheskoos seemneid mulda, et taimi hiljem laadal müüa või lasteaia taimekastidesse istutada. See annab taimemajandusest aimu ka nendele lastele, kelle peres aianduse või potipõllundusega ei tegeleta.

Ja muidugi – kogu see aianduse ja kodukaunistamise värk on teraapiline mitmes mõttes. Kuigi tuleb peale passida, et aiatöö ikka rõõmu tähendaks, mitte orjust.