Inimlik pale

Keio Soomelt. Foto: Meelis Meilbaum

Presidendi Roosiaias peetud kõne viimased laused ei olnud veel kõlanud, kui algas massiivne laimu- ja mõnitamise kampaania sotsiaalmeedias. Pealtnäha viisakad inimesed väljendasid ennast pehmelt öeldes labaselt, loopides ebatsensuurseid väljendeid, verbaalseid ekskremente, suguelundeid nii riigipea kui ka vastuvõtul osalenute pihta. Või siis teine tasand – kohalikud (tipp)poliitikud peavad kohalikus ajalehes avaldatud arvamuslugude autoreid kiunuvateks koerteks.

Tihti on tegu inimestega, kelle avalikke profiile ehivad idüllilised perepildid. Inimestega, kes õpetavad teisi järgima õigeid väärtuseid. Piisab vaid heita pilk mõnda piiratud ligipääsuga sotsiaalmeediakommuuni ning paratamatult tekib küsimus, kas tegemist on mingi isikliku viha ja solvumise, isiklike hirmude välja elamisega või hoopis lihtlabase poliittehnoloogiaga.

Eesti filmis “Omad” prahvatab haigla koristaja pärast noormehe venekeelset ropendamist: “Kas selle suuga suudled ka oma ema?” Tihti tahaks peale kommentaaride lugemist küsida, kas kommenteerijad julgeks oma tekstid ette lugeda oma vanematele või millise pilguga peaks nende hinnangul lugema neid emotsioonipuhanguid nende lapsed. Mul on raske uskuda, et tegemist on nende koduse keelekasutusega.