/nginx/o/2019/06/11/12253187t1hfa1f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/08/28/12507203t1habcb.jpg)
Kirjutan tänases lehes Triigi poe sulgemisest. Kauplus oli eri omanike käes end läbi tule ja vee suutnud vedada ligi pool sajandit. Nüüd siis on kõik läbi. Tühjus. Minge Väike-Maarjasse oma leiba ostma.
Vaade: vallad, pange õlg alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettevõtja seisukohast on kõik sada protsenti mõistetav. Milleks ülal pidada kauplust, mille käive halvimatel päevadel viiesaja euronigi ei ulatu. Selle kõige juures peab tasuma kaubaautojuhile, poemüüjale, elektriarved maksma, hoone omanikule üüri tasuma ja nii edasi. Ilmselt väikese külastatavusega kaupluses ka palju kergelt riknevaid tooteid lihtsalt minema viskama. Vaba turumajanduse viljad.
Mis on aga äärmiselt hapu ning paneb kaasa tundma, on kohapealsete inimeste elu. Eriti nende oma, kellel mõnesaja meetri kaugusel poes käimine kolmveerandi päevasest energiavarust kulutab. Hakka nüüd siis söögi järel kusagil viie kilomeetri kaugusel bussiga käima, vahepeal kolm tundi päikese või pakase käes ootama ja siis alles koju tagasi minema. Rääkimata sellest, et vanemad inimesed iga päev ilmselgelt poodi ei jõua ning ostetavad kogused hakkavad suured ja parajalt rasked olema.
Hakka nüüd siis söögi järel kusagil viie kilomeetri kaugusel bussiga käima, vahepeal kolm tundi päikese või pakase käes ootama ja siis alles koju tagasi minema.
Suure tõenäosusega miinusesse jäävad ettevõtjad ega lehes lärmamine olukorda paraku ei muuda. Kellel oleks jõudu ja tahtmist üldse sellisele poodide sulgemisele üle Eesti lahendust pakkuda?
Täiesti mõistetav on asjaolu, et statsionaarseid poode igas külas ei olegi majanduslikult kasulik pidada. Mingi aeg olid (vähemalt Lõuna-Eestis) hoogu sisse saamas ratastel kauplused, mis kaugemate Maarjamaa nurkade elanikke teenindasid. Ühe vastuoluna nähti toona kauplusbussides küsitavat liigkõrget hinda. Tõsi, jällegi on ettevõtjatel bussis pakutava kauba säilitamiseks vaja investeeringuid teha, mis ilmselt ka suurema hinna tingivad.
Äkki tuleks siin valdadel õlg alla panna. Arusaadavalt oleks poodide ülalpidamine vallale väga suur kulu, kuid alustada võiks kasvõi sellest, et vald aitaks tasuda kulusid, mis lisanduvad ratastel kauplustele. Kauplusbussi eeliseks on ka asjaolu, et see ei aitaks mitte ainult ühte küla, vaid kogu piirkonda. Miks mitte ka tervet valda.