Vaade: kuidas kõnest saaks päris elu?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Anu Viita-Neuhaus.
Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Kas kujutate ette, et teie meeskonnas on ligi tuhat inimest. Nagu on ühes koolis. Alles sirguvat inimest, kes veel ei varja, ei tee head nägu lihtsalt seepärast, et peab. Kel kõik emotsioonid on veel ... mustvalged. Ei meeldi – ja ei meeldigi, vihkamine on vihkamine. Ohkamine ei võta pinget maha. Suletud kooliuks ei vii südamevalu. Vaikus kirvendab nii, et hingatagi raske.

Kius ei vähene rääkimise abil. Abi peab kohal olema kohe. Lapsevanema, hoolekogu liikme kõne ühel kooliaasta avaaktusel pani mind mõtlema. Võttis hinge kinni. Mõtlesin Püssi linna täiele inimestele. Tuhandele. Kujutlegem vaid. See kõne puudutas mind. Tänan sind, rääkija. Ja siis mõtlesin: kas tõde – märka, hooli, kiida – tuleb tõesti iga päev meelde tuletada?

Viimastel päevadel olen kuulnud kõnesid rohkem kui aasta jagu. Tarkusepäeva puhul. Mitmes koolis. Küsimuste küsimus on, kuidas rääkida nõnda, et igaüks kuulaks ja nopiks jutust üles midagi tarvilikku. 1. klassi laps, abiturient, lapsevanem, õpetaja.

Oli koole, kus õppeaasta avakõne oli vanamoodsusest kantud. Kas peaks tänapäeva lapsele ikka meelde tuletama, et kes ei õpi hoolega, ei saa kohvi koorega? Seda laadi tarkusi?

Mõtlesin, et minagi oleksin tahtnud sellele alla kirjutada. Lubada ametlikult mitte teha liiga lapse klassi- ja koolikaaslastele, õpetajatele. Sõnadega on see ju nii lihtne.

Oli koole, kus räägiti päris asjadest. Iseasi, kas neist peaks rääkima tarkusepäeval ... Aga samas: vaid paar kuud tagasi tappis end siin ligidal väike poiss. Sest ei suutnud enam kiusu taluda. Jah, peab.

Au selle eest, et olgu või kohustuslikus korras, kuid igas koolis kirjutati alla koolirahulepingule. Mõnes küll veidi nagu salaja.

Mõtlesin, et minagi oleksin tahtnud sellele alla kirjutada. Lubada ametlikult mitte teha liiga lapse klassi- ja koolikaaslastele, õpetajatele. Sõnadega on see ju nii lihtne. Tagaselja eriti. Koolis nagu eluski.

Pean nõustuma ühe kooli väikeste inimeste arvamusega: direktori kõnest ei jäänud midagi eredalt meelde. Sest ... ta räägiks igal aastal nagu üht juttu. Millist? Kosta ei oska. Miks jäävad kõned kahvatuks? Kas ei räägita olulisest? On näpuga vibutamist igal pool? Kuidas jõuda laste hinge?

Et kõne poleks ainult kõne. Sest elu on elu. Aga mida ma sooviksin, kui oleksin haridusliider? Kui oleksin võlur. Tõsist tarkust. Kõigile. Iga jumala päev.

Tagasi üles