/nginx/o/2019/09/04/12529657t1he340.jpg)
Kadrinas on tekkinud olukord, kus kõik koolilapsed pole võrdses seisus. Kui enamik neist saab kooli kerge vaevaga, olgu seetõttu, et elavad kooli lähedal, või seepärast, et koolibuss nad kodu lähedalt peale nopib, või ka seetõttu, et liinibussi peatus ligi on, siis on ka neid, kelle kodust koolibuss kaarega mööda läheb ja ka bussipeatus vaata et paari kilomeetri kaugusele jääb.
Mõte liigub esmalt seda rada, et tõsiasi, et lapsed ei liigu piisavalt, on ammu teada, ning ehk on fakt, et bussipeatus kodust kaugel asub, hoopis tore. Talvel võttis peaminister Jüri Rataski innukalt sõna, kui utsitas kaasa lööma programmis “Liikuma kutsuv kool”, millega Tartu ülikooli liikumislabor ja koolid otsivad lahendusi, mil moel muuta koolipäevad kehaliselt aktiivsemaks.
“Kahjuks annavad liikumisaktiivsust hindavad uuringud üheselt märku, et Eesti laste praegune aktiivsus ei ole kiita. Vähene liikumine ning liialt pikk ekraanide ees veedetud aeg annavad põhjust muretsemiseks ning sunnivad meid otsima võimalusi selle muutmiseks,” rääkis Ratas.
Kui ikka mõni päev on lapsel kehv olla või tuju paha, ta tahab kiirelt koju saada, aga see pole kuidagi võimalik, siis pole olukord hea.
Suurem osa täiskasvanuid mäletab aegu, mil maalastel polnud muud varianti kui kõndida ainsasse kohalikku bussipeatusse kui kaugele tahes. Vahel võeti appi jalgratas, vahel suusad. Linnaski vantsiti pooleteise kilomeetri kaugusele kooli ja seda tegid ka algklassilapsed. Õhtupoolses vahetuses õppimine tähendas koduteed päris pilkases pimeduses. Küllap on nüüdki Rakveres päris palju neid lapsi, kes iga päev poolteist kilomeetrit kooli ja teist sama palju tagasi kõmbivad.
Kuid igal mündil on kaks poolt. Kõigiti tervitatavale hommikusele ja õhtusele jalutuskäigule peaks olema ka alternatiiv. Kui ikka mõni päev on lapsel kehv olla või tuju paha, ta tahab kiirelt koju saada, aga see pole kuidagi võimalik, siis pole olukord hea. Iseäranis siis, kui sõbrad ja kaaslased vups ja vups koolibussi astuvad ning vastassuunas ära sõidavad.
Ja ohutus. Tänases lehes jutuks võetud teelõik (Salda lähedal) ei ole jalutamiseks, eriti talvel, kuigi mõnus. Kui hommikul kella seitsmeks ei ole sahk sealt lund ära lükanud, tuleb lapsel paterdada pimedas hangedes, kott seljas ja võimalik, et suusadki kaasas. Ja mis siis, kui kunstiõpetaja nõuab veel hiiglasuurt joonistust hobusest ja puutööõpetaja neljameetrist prussi?
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)