Kes tunneb Liiva-Annust?*

Kes tunneb Liiva-Annust? Foto: Shutterstock

Rudolf Rimmeli värsiridadel “On elul mitmed tõed. Ja nõnda kõlab üks: kes kardab surma, see ei ole eluks küps” ei näi vähemalt põgusal vaatlusel kuigi tugevat alust olevat. On siis neid, kes surma ei karda? Ja miks me teda kardame? Kas hirmust tundmatu ees või aimust, et sellega lõpeb kõik, mida armastame? Surma jutukski võtta on ebamugav. Pole parketiteema. Surmahirm, samuti kui lein ja kurbus, on liiga isiklik asi.

* Soovimatuses surma nimepidi nimetada, et teda mitte kohale kutsuda, leidis vanarahvas talle palju asendusnimesid ja peitesõnu:
Liiva-(H)Annus, Haua-Kusta, Mulla-Madis, Kalmu-Kaarel, Künka-Mari, Toone-Toomas, vikatimees, hingeminek, külmjalg, viimne pass, viimne tund, igavene tohter, mustmees jpt.

Oma ja võõras surm