Vähki peeti saatana loomaks

Kaur Salus. Foto: Ain Liiva

Sajandeid tagasi peeti vähki roojaseks saatana loomaks, keda enne 15. sajandit keegi süüa ei söandanud. Eestis levis legend, et vähid on vanakuradi kirbud.

“Vanakurat olnud jõe ääres kirpe vette loopinud ja öelnud, et saagu teist vähjad,” kõneles näkiuurimiskeskuse asutaja Kaur Salus. Neid lülijalgseid oli tol ajal nii palju, et kui siga veekogu ääres mudalombis püherdas, juhtus tihti, et kärssnina kargas püsti ja jooksis kisaga kodu poole, vähid küljes rippumas.

1933. aastal välja antud õngespordi käsiraamatus seisab, et vähke hakati sööma alles 15. sajandi lõpul. Saksamaal valitses 1482. aastal suur nälg. Üks järve ääres elanud lesknaine hakkas vähki püüdma, et ennast ja lapsi toita. Sellest said võimud teada ning arvasid, et lesk on ühenduses kuradiga. Õnnetu naine mõisteti tulesurma. Maavalitseja andis siiski lesele armu. Pärast seda hakatigi vähki toiduks tarvitama. Kunagi oli vähipüük nii aktiivne, et ühe kuuga võis sulase aastapalga välja teenida. “Vähid pakiti elusast peast kastidesse ja saadeti Saksamaale,” kõneles Kaur Salus ja märkis, et kui Berliinis oli restorani uksel kiri “Vähid Eestist”, tähendas see kõrgemat kvaliteeti. Väidetavalt oli varem vähke nii palju, et näiteks Saaremaal püüti neid palja käega. Kui pimedaks läks, oli veekogu põhi vähkidega kaetud.

Jõevähi püük on Eestis lubatud 1. augustist 31. augustini. Vähi alammõõt on 11 sentimeetrit. Sellises mõõdus vähk on juba üks-kaks põlve järglasi andnud. “Kui vähk läheb väga suureks, muutub ta kannibaliks,” selgitas Salus.

Tänapäeval võib vähki püüda kahe seadusliku vahendiga: vähinata ja mõrraga.