Kuidas tabada rannaküla mõrvar? Pilk krimikirjaniku töötuppa

Krimikirjanik Eha Veem – sarja “Leskede klubi” kolme raamatu (“Armulauamõrv”, “Postkast nr 4” ja “Natali”) autor. Foto: Ain Liiva

Sajustel sügisõhtutel, kui Võsu mändide vahel vilistab tuul ja liiguvad salapärased varjud, klõbisevad Eha Veemi töölaual arvutiklahvid. Rannakülas on taas toimunud mõrv. Leskede klubi kibeleb tegutsema.

Kolm salapärast surmajuhtumit on juba aset leidnud. Kardetavasti – või pigem loodetavasti – on tulekul veel mõrvu. Siis saab Leskede klubi taas asuda kurjamit otsima: maad kuulama, küsimusi esitama, sündmuspaigas ringi hiilima. Tegusad noorpensionärid panevad teinekord elugi ohtu, et tõde päevavalgele tuua.

Kaunil suvelõpupäeval sillerdab Võsul meri, lendlevad varjud ja sosistavad männid. Kõik on hele ja valge. Sellisel päeval justkui ei saa juhtuda midagi kurja. Või mine seda Parmoja kanti tea. “Ega suvel Võsul kirjutada ei saa, siis käivad sugulased-tuttavad, lapsed ja lapselapsed. Talvel on meil vaikus ja rahu,” ütleb Eha Veem, keda kohapealne rahvas tunneb aastakümneid kui tegusat sotsiaaltöötajat. Nüüd teatakse teda ka kui kirjanikku, “Leskede klubi” sarja krimiromaanide “Armulauamõrv”, “Postkast nr 4” ja “Natali” autorit.