Pallase tudengid toovad Kulina mõisas esile ajaloo puudutuse

Pallase tudengid restaureerisid Kulina mõisa lae­maalingut. Foto: Vladislav Musakko

Pärast neljaaastast vaheaega tulid kõrgema kunstikooli Pallas tudengid taas Kulina mõisa, et sealsetele ajalugu näinud vanadele seintele ja lagedele jälle hing sisse puhuda.

Kõrgema kunstikooli Pallas maalingute osakonna juhataja professor Heli Tuksami juhendamisel askeldas neljapäeva ennelõunal kolm tudengit ühes toas tellingutel laemaalinguga, paar õppurit tegeles nende all seinaga ja teises, Kulina mõisa kunagises lastetoas, kooris seina kolm kunstitudengit, nende seas Hispaaniast siia õppima asunud neiu. Kokku oli üliõpilasi seal üheksa.

Tuksam selgitas, et maaliosakonnas on kaks suunda: maal ja restaureerimine.

Viimase suuna kolmanda ja neljanda kursuse tudengid mõisas toimetasidki. Neli päeva.

Aga neli aastat tagasi avasid praktikal olnud tudengid Kulina mõisas ühe ruumi lae ja sealt tuli välja suurepärane lae­maaling, mis oli sarnane Neeruti mõisa laemaalinguga.

“Ilus laemaal jäi südamele,” selgitas Tuksam, miks taas tee Kulina mõisa jalge alla võeti. Eriti hindas professor laemaalingu rosetti. “See väärib igati taastamist,” lisas ta.

Restaureerimisprotsessist rääkides märkis Tuksam, et vana maja avab end tasapisi. Seinu või lage kihthaaval koorides tuleb sealt välja palju huvitavaid detaile. Need omakorda annavad aimu maja asukatest: mida nad on teinud või mõelnud.

Niinimetatud mõisaülikool on kasulik mõlemale poolele: tudengid saavad kätt harjutada, mõisahoone muutub aga järjest korrastatumaks.

Hispaania neiule meeldisid väga tatar, ühepajatoit, kartul hakklihakastmega ja marjakoogid.

Kulina mõisaproua Evelin Poolamets oli tudengite tehtuga väga rahul. Tema eesmärk on mõis taastada võimalikult ehedal kujul. See võtab küll palju aega ja tööd jätkub ilmselt järeltulevatelegi põlvedele. Aga eesmärk on seatud. “Et inimene tunneks siin ajaloo puudutust,” sõnas Poolamets.

Huvitavamatest leidudest märkis mõisaproua lastetoas avastatud kappkäimlat. Õigemini kohta, kus see kunagi oli. Kappkäimla paistab väljast, nagu nimigi ütleb, tavalise kapi moodi. Ainult kui avada uks, näeb seal vetsupotti. Kappkäimla koht aga avastati pärast toaseintelt plaatide eemaldamist. Seina peale joonistus selgelt piirjoon, mis võis ilmselt tähistada kappkäimla asukohta. Poolamets lisas, et Sagadi mõisas on samasugune kappkäimla.

Lastetoast rääkides jutustas Poolamets, et see taastatakse endisel kujul, värvitakse pruuniks. Poolametsa sõnul peab ta ka lastele selgitama, miks tuba sellise süngevõitu värvilahenduse saab. “Aga lapsed kasvavad ju kunagi suureks,” arutles Poolamets, kes oletas, et roosa ja helesinine toon pole siis enam olulised.

Enne värvimist tuleb aga lastetoas sein ära pahteldada. Pallase õppejõu sõnul tunti juba ammustel aegadel pahtlit ja seda võib kasutada küll.

Mis puutub välistudengisse Hispaaniast, siis Leena Sabaté oli Poolametsa hinnangul väga asjalik, näidates isegi noormeestele, kuidas tellinguid kokku ja lahti monteerida.

Mõisaproua püüdis tudengitele pakkuda koduseid toite. Hispaania neiule meeldisid väga tatar, ühepajatoit, kartul hakklihakastmega ja marjakoogid.

Küll aga tekitas lõunamaalases pisut vastumeelsust kamavaht, mida tema kaastudengid isukalt vitsutasid. “Me ei suutnud talle ära ka seletada, mis see kamavaht on,” sõnas Poolamets.

“Paljud asjad jäid pooleli,” jätkas Poolamets. Laemaalingu roseti puhul jõuti sinise mustri taastamiseni. Aga Pallase kooli tudengid tulevad veel mõisa tagasi. Vähemalt professor Tuksam nii lubas.