Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/01/31/14337973t1hb537.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/09/12544578t1hb0dd.jpg)
Reede, 6. septembri õhtuks kella kuueks kutsus linnavalitsus Moonaküla inimesi linnavalitsuse ruumidesse, arutamaks Moonaküla teedeehitusega seonduvat. Kuna olen olnud revisjonikomisjoni esimehena protsessiga kursis, seadsin ka ise sammud avalikult välja hõigatud koosolekule lootuses, et linnavolikogus põhjalikult läbi arutatud teema on leidnud sisulisi lahendusi. Minu üllatuseks ei olnud aga linnavalitsuse liikmetest kedagi kohal ja sisenevaid linlasi tervitas lausa kättpidi linnapea ainuisikuliselt.
Peab tõdema, et kogu üritus jättis kahetsusväärse, linnapea lavastatud iseenese mainekujundusürituse mulje, kus olid küll üksikud kinnistupõhised küsimused, kuid sisulist arutelu ei toimunud ja vigade põhjalikku analüüsi ei tehtud. Vägisi jättis kogu etendus mitmest autokraatlikust vaikiva ajastu riigikorrast tuttava näidiskoosoleku mulje, kus saamatute ametnike tegemata tööd hakkab lahendama “hea tsaar” ise. Kõik inimeste küsimused pandi kirja ja ehitajale anti ülesanne probleemid lahendada. Mille arvelt, on aga küsimus.