Kes vajab vinguandurit?

Katrin Uuspõld. Foto: Meelis Meilbaum

Multikat vaatav laps tegi oma programmis pausi, tuli minu juurde ja küsis: “Ema, mis asi on vinguandur?” Hm, vinguandur?

Minu aju püüdis esmalt välja raalida taustsüsteemi, miks küll üks koolieelik sellise küsimusega pead vaevab. Jõudis tekkida ähmane aimdus, et ilmselt on vastav reklaam äsja telekas olnud. Aga enne kui suutsin definitsiooni sõnastada, pakkus laps ise: “Kas see on selline andur, et hakkab undama siis, kui keegi jonnib?”

No tõesti, vinguandur! Muiet alla surudes kiitsin last, et väga nutikas tähelepanek, selliseid andureid võiks leiutada küll, aga enamasti öeldakse vinguandur hoopis ühe aparaadi kohta, mis elusolenditele ohtliku vingugaasi peale lärmi lööb, et need teaksid ruumist välja tõtata.