Vaade: rahulikku meelt liikluses

Veiki Ojaperv.

FOTO: Vladislav Musakko

Alanud on kooliaasta. Rõõmus, kuid kahtlemata ka muresid tekitav aeg lastevanematele, kelle võsukesed asuvad varasemast veelgi rohkem linna peal ringi käima. Kes koolist koju, kes sõbra juurde PlayStation’it mängima, kes trenni ja nii edasi. Tänavatel on hulga rohkem lapsi, kui oli suvel.

Eile sõitsin bussiga koju ning bussist väljusid minuga koos kaks plikatirtsu ja üks väike poiss. Juba bussis käis neil tagaajamise moodi mäng ja emotsioonid olid laes. Bussist väljunud, asus üks tüdrukutest ümberringi vaatamata kohe üle tee jooksma.

Vedas, et tal oli suur seljakott, millest sain igaks kolmeks juhuks kinni haarata, kuna ei olnud selleks hetkeks veel isegi veendunud, kas vastassuunast sõiduk tuleb. Tuli küll.

Meie mõistus on paraku nii programmeeritud, et kui üks meel saab rohkem stimulatsiooni, siis teised jäävad tagaplaanile.

Teine asi on kõrvaklapid. Jah, ka mulle meeldib peale tööd ennast täielikult välismaailmast välja lülitada ning mõnusat muusikat koduteel nautida. Aga selle juures peab olema väga tähelepanelik, mitte ainult raudtee ligiduses. Meie mõistus on paraku nii programmeeritud, et kui üks meel saab rohkem stimulatsiooni, siis teised jäävad tagaplaanile. Ehk siis kõrvade nauding võrdub silmade pimedusega, kui nüüd piltlikuks minna. See kehtib kindlasti ka täiskasvanute puhul.

Tulles eelmise targutuse juurde tagasi, manitseksin veidi lastevanemaid, kelle võsukesed omapead koju vantsivad. Tehke neile, palun, tee ületamise reeglid selgeks. Bussi tagant kahele poole vaatamata välja jooksmine on nii mõnegi ideaalse perekonna hetkega purustanud. Meil ei ole vaja ühtegi surma rumaluse tõttu juurde.

Kolmas punkt on soliidsemas eas inimesed liikluses. Kui te märkate, et teie autot kasutav ema, isa, vanaema või vanaisa ikkagi enam kõige teravama meelega ei ole ja kodus teleri ees pulti enda käest üles ei leia, tasuks temaga tõsiselt vestelda.

Kui tõele näkku vaadata, väheneb nende reageerimis-, otsustamis- ja tähelepanuvõime iga aastaga. Ka ­liiklusreeglid kipuvad meelest minema.

Kahjuks on see teema, millest ikka ja jälle peab rääkima, kuid loodan, et praegune kirjutis pani lugeja kasvõi kümneks sekundiks liikluskäitumise üle mõtlema.

Tagasi üles