Nädala kaja: puudutage üksteist

Andres Pulver. Foto: Meelis Meilbaum

Pisut enam kui veerand sajandit tagasi oodati nii siin- kui ka sealpool Soome lahte suure põnevusega MTV3 iganädalast satiirisaadet “Frank Pappa show”. Üksikutest sketšidest ja poliitilisest satiirist märksa enam on kõigile saate vaatajatele meelde jäänud Heimo Holopaineni kehastatud Frank Pappa lause, millega ta suure osa saateid lõpetas: “Kosketelkaa toisianne!” Maakeeli on see korraldus üksteist puudutada. Nii sõna ­otseses kui ka kaudses mõttes. ­Puudutage üksteist füüsiliselt ja puudutage vaimselt. Pange üksteist tähele.

Märkamine on see, millest meie kiirrongina kihutavas elus kipub üha rohkem puudust olema. Me ei märka enam mitte midagi, me ei oska enam eristada head või halba igapäevasest ehk nii-öelda tavaelust.

Paljud on küll ilkunud Vinni vallas vallavanem Rauno Võrno ettepanekul käima lükatud suurprojekti üle, mille raames paigaldatakse valla tublidele inimestele sada nimelist pinki, aga tuleb tõdeda, et see on ülitore moodus näidata, et sa oled tõepoolest märganud.

Kümmekond aastat tagasi käisin ühel suvel vennasrahva ungarlaste juures puhkamas. Balatoni äärde jäävas Keszthely linnas on kogu järve kallas täis pinke, millel küljes nimetahvlid. Neid on seal kümneid ja kümneid. Keegi on inimesi märganud ja neile pingi pühendanud.

Märkamine on see, millest meie kiir­rongina kihutavas elus kipub üha rohkem puudust olema.

Pink ei ole mälestussammas, pingil on paratamatult oma eluiga, meie kliimas heal juhul ehk mõnikümmend aastat. Ja kui mälestussammast ei ole paslik inimese eluajal püstitada, siis pingi võib panna küll. Võib ka mälestuseks, aga parem ikka elavale inimesele. Las ta siis istub seal ja puhkab jalgu ning mõlgutab oma mõtteid. Kui on väärt inimene, siis mõtleb ehk väljagi, mida veel hästi teha saaks.

Me oleme väikene rahvas väikesel maal. Meil tuleb omavahel rääkida ja üksteist mõista. Paraku ei taha aga kõik sellest sugugi aru saada. Üheks näiteks on Kunda ajaloolise hüdroelektrijaama ümber käiv trall, mis kuidagi lõppeda ei taha.

Virumaa Teataja on Baltikumi vanima hüdroelektrijaama paisu ähvardavast lammutamisohust kirjutanud juba aastaid ja sel nädalal tõusis teema taas päevakorrale. Ametkonnad omavahel üksmeelele ei jõua, ettevõtjat aga lihtsalt solgutatakse ühe ukse tagant teise taha ja esitatakse talle üha uusi nõudmisi.

Kui keegi teda üldse puudutab, siis pigem raudse rusikaga. Ning pigem hoopis trääsa näidates.