Kolumn: galerii koolikoridoris

Piret Saul-Gorodilov. Foto: Eero Vabamägi

Sügis on siiani nii soe olnud, et vaid hommikune tihenenud liiklus tuletab meelde, et käes on september, kooli algus. Meenuta oma esimest koolipäeva!

Tavaliselt tekib kujutluspilt esimesse klassi minevast lapsest, kes kogu sellest ootusest, ärevusest, pidulikkusest püüab aru saada. Uhked ja närvilised vanemad ja mingist kooliorjusest heietavad vanavanemad. Enamasti leiab laps klassiruumist eest mõne samasuguse segadusse aetud endise lasteaiakaaslase ja uue õpetaja. Justnimelt uue õpetaja, sest praeguseks peaks olema kõigile teada, et ka lasteaias on õpetajad ja abiõpetajad. Lasteaiast alates läbi elu – olgu õppejõud, lektor või kursuse juhendaja – pöördume enamasti nende kui õpetajate poole.

Õpetajatest, kellega olen elus kokku puutunud, võiks moodustada terve pika portreede galerii. Pika nagu koolikoridor, kus oma lapsepõlves pidime ringi jalutama. Ikka ringiratast. Päris tihti tekib teatrikoridoris vaheajal samasugune ühtlaselt kulgev ringliikumine. See on kummaline ja õõvastav. Vahel olen püüdnud rütmi sassi lüüa ja vastuvoolu liikuda või seintel eksponeeritavaid pilte vaatama jäädes seda liiklust takistada. “Miks?!” tahaks karjuda, me ju vihkasime seda vangidena ringis jalutamist nii väga. Inimene on harjumuste ori, ja pole siis ime, et vanaema räägib ikka veel kooliorjusest.