Juhtkiri: Meie mõisad

Aaspere mõis. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Lääne-Virumaa mõisad on üheks meie maakonna kaubamärgiks. Vähemalt suuremad ja kesksemad neist on enamasti ka üsna kiiduväärt korras. Palmse, Vihula ja Sagadi on turismiobjektidena kogunud tuntust nii kodu- kui välismaal. Ka mitu meie maakonna mõisakooli on tasapisi renoveeritud.

Alati on tore kuulda, kui mõni mõisatest pisut rohkem korda saab, nagu Ulvi mõisa kohta tänasest lehest lugeda võib.
Väiksemad muidugi jäävad sageli saatuse hooleks. Samas ei tahaks ka seda, et korda tehtud ja erakätes olevale mõisale tõmmatakse tara ümber, lajatatakse satelliidipann katusele ning lastakse kurjad koerad aeda lahti – nii nagu on Saaremaal mõne mõisaga juhtunud. Tahaks minna vaatama, turistikaardil on mõis justkui märgitud, aga ligi ei saa – tige peni haukab sääremarja küljest.

Teadupärast on mõisad oma aedadega ette nähtud avalikuks külastamiseks, tarastada neid ei tohiks ning seaduse vastu eksijaid tabab trahv, kuid mida tähendab üks pisike trahvike mõisaomanikule.
Paljude eraomandis mõisate saatusele ei saa muudmoodi kaasa elada kui ainult ohates oma aja uhke monumendi hääbumist kõrvalt vaadata. Omanikud ikka looda­vad veel, et ehk tuleb mõisale rikas kosilane. Probleem on veel selles, et mõis peab elama – tegutsema, tootma, andma inimestele tööd ja seega tõstma motivatsiooni maal elamiseks. Paraku on maad mõisate ümber enamasti teiste omanike käes, ja mida sa mõisast renoveerid, kui pargipuude tagant paistab silikaattellisest elamuks nimetatav kahe aknaga osmik. Näiteks kena, kuid laguneva Neeruti mõisa ümber pole ju kusagile vaadata. Hõrenev park ja kõrval nirud kolhoosnike onnid.

Kahju küll, aga eestlasele käib mõisapidamine üle jõu. Mõisate riigistamine aitaks ehk leida sponsoreid, kes nende taastamisele õla alla paneksid. Riik   mõisaid aga endale ei taha.
Kas kutsume baltisakslased tagasi? Vaevalt nad tulevad, sest neil on valusalt meeles esimese vabariigi aeg, kui mõisad sundvõõrandati ja neisse kodumajanduskoolid tehti.