Kolumn: oleks kui kosmiline nullsummamäng

Martin Pent.

FOTO: Erakogu

Meie, inimesed, võrdleme endid teistega, see on tõsiasi ja ilma selleta me ei saa. Ei saanud minagi võrdlemisest hoiduda, kui sattusin hiljuti välismeedia väljaandeid sirvides ühest üpris vähe tuntud ja salapärasest riigikesest lugema, ja ennäe, selgus, et lausa meiegi omast väiksem teine.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

See riik, millest enamik inimesi ilmselt kuulnudki pole, kannab nime Bhutani kuningriik ja asub kõrgel Himaalaja mäestiku idaserval otse kahe hiiglase India ja Hiina vahel. Kuigi proportsioonidelt samaväärne, on mingeid muid ühisosi tolle riigi ja Eesti vahel otsida üpris tulutu. See on teine maailm, millest on ähmast ettekujutust võimalik luua kas siis Apelsini lööklaulu “Himaalaja” või näiteks aastaid tagasi Virumaa Teatajas ilmunud reisikirjelduse põhjal sellest saladuslikust paigast.

Ehk kõige enam tähelepanu pälvis selle riigi komme mõõta lisaks sellisele teada-tuntud näitajale nagu sisemajanduse kogutoodang pisut harjumatut parameetrit, mille võiks eelmist eeskujuks võttes nimetada õnne kogutoodanguks. Jah, Bhutan on üks väheseid riike, mis mitte üksnes ei mõõda, vaid peab ka väga oluliseks oma riigikorralduslikke küsimusi lahendada. Näiteks kui mingi poliitiline otsus ei mõju elanikkonna õnneindeksile hästi, siis sellest poliitikast loobutakse.

Tagasi üles